Jüri Muttika katsumus – TuleTulemise teekond

Koos laulu- ja tantsupeotulega läks 15. juunil Tartust liikvele ka ETV reporter Jüri Muttika.

Koos kaameramehega sõidavad nad jalgratastel kaasa kogu TuleTulemise teekonna.

See on enam kui tuhandekilomeetrine reis, mis kulgeb läbi Tartu-, Jõgeva-, Ida- ja Lääne-Virumaa, Järva-, Rapla- ja Harjumaa Tallinnasse, kus 20päevane teekond lõpeb tule jõudmisega tantsupeo esimesele etendusele Kalevi staadionil.

Sel pikal teekonnal toob reporter Muttika ERRi kultuuriportaali külastajateni kõik lõbusad hetked ja rasked katsumused, parimad laulud ja tantsud, rõõmsamad laulu- ja tantsurühmad ning uhkemad simmanid Eestimaa kaunitest kohtadest ja tolmustelt teedelt.

Muttika seiklused laulu- ja tantsupeotulega on jälgitavad portaalist kultuur.err.ee.

TeRa küsitles reporter Jüri Muttikat, kes ei kohku ühegi väljakutse ees. Enne TuleTulemise teekonnale asumist on ta eksperimenteerinud küll vees, õhus, suusarajal. Mänginud loomaaias leopardi ja jääaugus uppuvat inimest.

Tema enda sõnul peab iga lugu ja eksperiment olema vaatajale huvitav, aga ka mingit sõnumit kandma.

Jüri Muttika, kelle idee oli asuda tuhande kilomeetri pikkusele teekonnale jalgratta seljas?

Kuna ma olen varem pikki vahemaid läbinud − näiteks Vasaloppeti rada oli päris raske, aga sain hakkama, tegin rajalt isegi reportaaži −, siis mõtlesin end nüüd jalgrattal proovile panna.

Kas sel pikal tuleteekonnal ikka puhkust ka saab?

Meil on iga 10–12 km tagant peatused, saab kümmekond minutit puhata, pakutakse kooki ja kohvi.

Kuidas on seni läinud?

Võiks öelda, et päevad ei ole vennad. Esimesel päeval sõitsin kaasa suures grupis, ilm oli ilus ja häda polnud midagi. Teine päev algas õnnetult selles mõttes, et magasin sisse ja jäin starti 40 minutit hiljaks. Emajõe Lodja seltskond viis mu eelmisel õhtul endaga kaasa, tahtis oma lugusid rääkida, nii et ärkasin alles selle peale, kui mulle helistati. Teistel tekkis kahtlus, et olen ilmselt stardi maha maganud.

Hakkasin siis kihutama, aga eksisin ära. Kruusateel pole eriti mõnus sõita, pealegi hakkas ratas streikima. Ühel teeristil pidin otsustama, kas pöörata paremale või vasakule, mina otsustasin minna hoopis otse ning sattusin tee-ehitusele.

Läksin paanikasse, et kas suudan tõesti need 40 minutit sellistes tingimustes tasa teha. Mulle öeldi, et kui paned seda teed täiega, siis peaks põhigrupile järele jõudma. Panin sealt täiega ja jõudsin grupist hoopis terve tunni ette, kohtusime Vasulas.

Mu vana jalgratas saab selle eest küll aumärgi külge, et on tublit sõitu teinud.

16. juuni õhtul toimus juba Maarja-Magdaleena puhkealal simman.

Kui vana see ratas siis on, millega need tuhatkond kilomeetrit tuleb läbi sõita?

Mu ratas on pärit 1960ndate algusest. See on meesteratas, ühe käiguga. Tuleb vastavalt olukorrale ise otsustada, milline käik sisse panna.

Ilmaga siiani väga vedanud ei ole.

Jah, kui oli vaid kaks kraadi sooja, ei olnud sugugi mõnus tunne. Sadas vihma ja rahet. Talvel suusavarustuses suusatades tundub kaks soojakraadi päris paras. Aga suvises riides jääb sellest väheks. Mu riietuse ülemine osa on üsna veekindel, aga püksid teeb vihm kiiresti läbimärjaks. Kui aga vihm üle jääb, siis sõites kuivavad riided kiiresti. Jalgu, mis niigi peavad vändates väga suurt koormust taluma, ei tohi paksult sisse pakkida.

Vihm ei ole tuld ära kustutanud?

Igas vaheetapis vaadatakse tõrvikud üle. Ei ole ükski veel ära kustunud.

Eks mul ajakirjanikuna oleks ju oluline ära märkida, kui tõesti juhtuks, et tuli ära kustub. Tehnoloogiliste viperuste kiuste tõrvik peab vastu.

See jalgrattaseiklus pole ju ainus pingutust nõudev ettevõtmine.

Ei ole jah. Need pikad distantsid on olnud mu elu viimaste aastate teema. Kõik algas uudishimust, kuidas ikkagi lihased pikale teekonnale ja pingutusele vastu peavad, kui kiiresti taastuvad. Vasaloppetist ma juba rääkisin. Eks süües kasvab isu. Ja väga pikaks selliste pingutuste vahet ei taha jätta.

Miks endale sponsoritelt moodsamat ratast ei nurunud?

Selle peale tuletan meelde vene babka’de naljajuttu. Üks räägib teisele, et lapselaps oskab telefoni kasutada, aga babka ise ei oska, ei taha, et tehnoloogia hakkaks teda omama. Vaat kui su rattal on 20 käiku, siis sõidad ja muudkui pead endaga aru, et mis käiguga oleks õigem sõita. Ja ei märka üldse, kus ja kellega sõidad.

Eks sporditarbed ole selle mõttega tehtud, et kogu aeg nendega tegeleksid, ostaksid muudkui vidinaid juurde.

Teine põhjus on see, et ma ei teadnud, mis oludes sõit on, millist ratast tahta − kas maanteel sõitmiseks, linnaoludes või krossiratast. Selline vana ratas on sissesõidetud.

Räägitakse, et tänapäeva autod eriti kaua vastu ei pea. Ma kahtlustan, et sama kehtib ka jalgrataste kohta.

Kui palju kilomeetrid kokku tuleb?

Oleks taibanud, oleks kilomeetrilugeja kohe tööle pannud. Kui teisel päeval põhigrupist maha jäin, siis läksin ju teist teed. Ei tea, kas lühemat või pikemat. Ma arvan, et tuhat kilomeetrit või natuke üle tuhande kilomeetri tuleb ära.

Kui see teel olemise päevade peale ära jagada, siis pole ju kõige hullem. Saab vahepeal peatuda, puhata…

Peatused aitavad kindlasti, peaasi et öö läbi ei ole vaja vändata. Mis toimub öösel?

Alati on õhtuti simman. Kui pidutseda ei taha, võib vaadata telekat. Osa minu ööelust on selline, et kui peatuspaika jõuame, siis hakkan tööle, oma lugusid ja pilte ERRi portaali saatma.

Otsustasin, et kirjutan kõikide päevade kohta, kindlasti kirjutan ka sellest, millised tunded mind ühel või teisel päeval valdavad. Kajastan kõike mitte kõrvaltvaatajana, vaid osalejana. Ma olen ainus, kes selle retke otsast lõpuni läbi sõidab. Teised kaaslased kõik vahetuvad.

Osa ajakirjanikke kajastab seda, mis neile ette on söödetud. Kui kusagil tänavanurgal on vallavanem valmis kõnet pidama, siis kajastatakse seda. Päevalehtede ajakirjanikud ja fotograafid sõidavad ette, et saaks pilte teha jalgrattal väntajatest.

Kui ma teisel päeval suurest killavoorist maha jäin, siis omal käel sõites kohtusin hoopis huvitavamate tegelastega kui need, keda nn kontrollpunktidesse on kutsutud.

Mul on ajakirjanikuna see luksus, et tõrvikut käes ei hoia, ei pea vastutust kandma. See tähendab, et võin endale aeg-ajalt lubada omatahtsi sõitu, võin kohtuda inimestega, tabada seda tegelikku ja tõelist maaelu.

See ongi see, mille pärast siia tulin. Arvan, et nende paarikümne päeva jooksul näen ma Eestimaad oma silmaga laiemalt.

TudengiTV reporteriga katsetasime, kas minu rattapulga peal sõites on võimalik otsesaadet teha. Pean tunnistama, et väga kerge oli sõita, kui noor neiu pulga peal istus.

Tundub, et TuleTulemise teekond on puhas rõõm?

Loomulikult! Ma olen väga rahul, et selle ette võtsin.