MAALEHE ARHIIVIST | Märt Avandi: maailmaparandamine on meie ainus ülesanne elus
Teatrit ei saa niimoodi teha, et verd lendab. Õigemini saab küll, iga päev tehakse, aga nii ei tohiks – sellise arusaamade muutumiseni endas on jõudnud lavaka kümme aastat tagasi lõpetanud Märt Avandi.
Viimased kuus aastat on Märt Avandi olnud Eesti Draamateatri näitleja. Nüüd aga otsustanud valida vabakutselise elu.
Märdi ema Irja ütles juba mõni aeg tagasi, et poeg on muutunud: ei hooli enam nii palju sellest, mida teised temast arvavad, vaid on kontsentreerunud suuremale. Temas on rohkem julgust. Otsustusjulgust ja vastutamise julgust.
Kuna oleme Märdiga väga head tuttavad, siis kokku saades räägime mitte ainult teatrist, vaid elust üldse. Ja loomulikult ütleme teineteisele “sina”.
Su kursusekaaslane Mart Koldits võtab kursuse.
Jah. On aeg... Kümme aastat on teatrit tehtud.
Kas praeguste teadmistega astuksid ka ise Kolditsa kursusele näitlejaks õppima?
Tema kursusele küll, lausa hea meelega. Teiste meeste kursusele võib-olla ei astuks. Kümme aastat tagasi ei oleks osanud seda nõnda öelda ega mõelda. Minu arusaam teatrist on muutunud ikka kõvasti. Seda mitte nii väga ajapikku, kümne aasta jooksul, vaid just viimase paari-kolme aastaga.
Teatrist arusaam on väga tihedalt ja paratamatult seotud arusaamaga elust. Teatritegemine ja suhtumine elusse on seotud, käivad käsikäes. Neid ei saa eraldi võtta.
Miks Koldits eriline on?
Ta on inimesena suur mees. See on asja põhiiva. Kahtlemata peab teatris olles olema andekas, see on elementaarne. Sa pead olema ka teatraalina suurmees, aga inimesena suurmees, see on täpselt sama oluline... Jah, täpselt sama tähtis, ma ei saa öelda, et tähtsam. Kui sa oled andekas näitleja, lavastaja, kirjutaja, võtad endale õpilased, kursuse, ja inimesena oled viimane käkk, siis (ohkab sügavalt) see pole üks õige asi.
Kuidagi on nii juhtunud, Märt, et just oma elu rasketel hetkedel oled sattunud hingeliselt rasketesse rollidesse.
On jah nii juhtunud. See on kokkusattumus...
Edmund Tyrone Eugene O’Neilli näidendis “Pikk päevatee kaob öösse“ (esietendus 2008), James Tyrone, sama kirjaniku “Saatuse heidikute kuus“ (esietendus 2011), Mees Uku Uusbergi näidendis “Pea vahetus“ (esietendus 2009) ... nüüd traagiline Raimond Valgre.
Nii on sattunud. Jah, Raimond Valgre ... miks ma seda üldse tegin. Ma pean lavastaja Merle Karusoost väga lugu. Ja tema mind väga hoiab (otsib sõnu; siis mõnusa irooniaga) – oma veidral sotsiaalselt hälviklikul moel hoiab. Aga see lavastusprotsess ... oli karm, vägivaldne ... selline, milline üks protsess mu praeguste seisukohtade valguses ei tohiks olla.
See näitemäng oli juba tekstina selline, et andis ikka ellu äratada. Sellest johtuvalt me saime ikkagi päris hästi hakkama. Ma leian ...
... ma leian, et see Merle mõte, et habras loominguline Raimond oleks maailma ülekohtuses masinavärgis hukka saanud, riigikorrast sõltumata.
Seda küll. Ma mõtlengi nii, ja hea, kui see sealt välja tuli.
Vaadates leidsin, et suured stseenid, kus jääd suure pildi nurka laval, on nii tihti ka elus. Jah, oska ainult vaadata. Tähele panna.
No aitäh! Kui tõsta kilbile küsimus, mida aeg inimesega teeb, nagu mõte oli, siis sesse teemasse tuleks mu meelest süveneda päriselt.
Äkki oleks tulnud võtta Valgre elust pisut lühem periood, mitte kõike ühte patta panna ... ma ei tea.
Ma tean, see on praegu kombeks. Fragmentaariumid. Ka teises su teatri lavastuses – “Wabadusrist” – on isiksuste lood pandud ühte lavaaega, ja see eeldabki pinnapealsust osatäitmistes. Inimeste eludel jääb lava ajas kitsaks.
Jah, aga siis ongi nii, et tulemus ei pruugi puudutada.
Sind Valgre roll ju puudutas?
No puudutas, ma mõtlesin selle enda jaoks selgeks ja püüdsin leida mingid jooned nii, et see ka mulle endale midagi pakuks. Ma leidsin, aga see oli kuratlikult raske. Nii, Margus, ei peaks olema.
See raskus: näitleja töö on raske, rolli loomine ongi raske, aga seda hoopis teistel asjaoludel kui see, et näitleja peab ... otse öeldes, tegema sitast saia. See näitemäng...
Puudujääk on minu jaoks ka, et me kordagi ei rääkinud sellest, et vaadakem tõele näkku – näitemäng on kohati kirjutatud nii, nagu oleks selle üles tähendanud Siim Susi teisest b-st.
Nii ülbelt, kui see ka kõlab: ma oskan ise paremat dialoogi kirjutada. Võib-olla lugu tervikuna ei oskaks, ei hoomaks – aga dialoogi küll.
Me kõik, iga päev, kirjutame rahulikult, eriti vaidlemata alla millelegi sellisele, millega ise rahul ei ole. Lepime vait olles kokku, et see on OK, ja teeme kaasa. Aga eks sellest see “Laul, mis jääb” räägib omal moel.
Otsus draamateatri palgalt lahkuda tuli ometi enne Valgret?
Jah, seda küll. Ja kindlalt ei tähenda see mingit pettumust teatris. Ma tahan öelda, et vastupidi – olen hakanud jälle elavnema. Ma ei taha suud täis võtta, ehk on veel vara, aga mulle tundub, et juba näen seda teed, mida mööda minna, mis puudutab mind ja teatrit. Seda tükk aega ei olnud.
On tekkinud teatud täiskasvanulikkus, ma ei rapsi enam niisama. Ma püüan teatrit ja oma elu, enda tegevust rohkem mõtestada.
Puudutab see ka seda, mis jääb teatrist väljapoole?
Muidugi, seda ka.
Fragmentaarsus on praegu tavaline. Millessegi ei ole aega süveneda. Kõike tuleb teha kiiresti, kiiresti, kiiresti... Ja siis: unustatud, unustatud, unustatud...
On jah nii. Aga see ei pea nii olema. On võimalik sellega mitte kaasa minna. Keeruline, aga võimalik.
Jääd nälga, ei muud.
Seda peab kavalalt tegema. Loed reklaame, saad selle eest palka ja teed oma tööd põhjalikult.
Üpris kole on kuulata Kuku raadios väga häid näitlejaid õõnsa häälega nõmedaid reklaame ette kandmas. Ma ei arva, et näitleja ei peaks seda tegema, aga seda tuleks teha hästi, ja lollilt koostatud tekst vähemalt normaalseks muuta.
Mõistan. Mina ei loe sellist teksti: “Oo. Liputaja. Näita lippu!” See on siis lipufirma reklaam, millega tahetakse, et ostetaks sinimustvalgeid lippe. See on väga kole.
Ma ei loe alkoholireklaame, SMS-laenu omi... Aga ma ei ütle, et mullegi sekka mingeid tobedusi pole juhtunud.
Reklaami lugemisega on tavaliselt sellised reeglid, et sa ei saa oma sõna sekka väga palju öelda. Kuid tuleb öelda ja ma olen seda teinud.
Kindlasti ma ei kaitse fantaasiavaesust ja rumalust. Sul on õigus, et meie, näitlejad, devalveerime ennast, kuulutades muruniidukid seksikaks.
Aga kui sa tahad, et su pere hästi elaks, on see mõnes mõttes paratamatus.
Kehva, jah.
Ma olen seisukohal, et kui näiteks Jaan Rekkor mängib halvasti, siis mind segab see, et ta loeb reklaami. Aga kui ta mängib hästi, siis ununeb reklaamiklipp kohe ära. See lohutab.
Nii on, aga siis peab igal juhul väga andekas olema.
Seda nagunii. (“Tujurikkuja” tooniga.) Õnneks ma olen. Mul on sellega, jah, nii lihtne...
See on lugu, mida omistatakse Jüri Järvetile: Järvet tuleb hommikul kell 11 proovi, ringutab uksel ja ütleb: küll on ikka hea andekas olla. Siis viskab pilgu üle õla teiste poole ja lisab: aga teie ei tea ju sest midagi.
Palju andekus tööd nõuab?
(Märti ajab mu küsimus rohkem naerma kui eelnenud andeka Järveti jutt.)
Naera, naera. Ma olen ka muutunud. Arvan ilma igasuguse irooniata, et kõige tähtsam küsimus on: mis on elu mõte?
On kõige tähtsam küsimus. Ja praegu, jah, just praegu ma oskaksin sellele isegi vastata.
Jah?
Elu mõte on (ohkab kergelt) elada nii hästi, et pärast surma oleks palju inimesi, kes mäletavad sind kaua ja hästi. Elu mõte on olla hea ning teha head nii endale kui teistele. Valet ja jama on nii palju, et... No nüüd ma lähengi paljusõnaliseks. Vastus on ses esimeses pooles, aga ma ikka seletan ka.
Meie ühiskonnas ei ole maailmaparandajad au sees miskipärast. Selle mõistega käib kaasas väike iroonia, muie tavaliselt.
Tegelikult on maailmaparandamine inimese ainuke mõte. Kui sa ei tee seda, siis võid vabalt ka surnud olla. Vahet pole.
Maailmaparandamine on meie ainus ülesanne siin elus. Igaüks oma väikesel moel, nii palju, kui vähegi oskab.
Nii et ninast veri väljas?
Kindlasti mitte nii.
Kõige keerulisemal ajal oma elus olen pidanud tegelema osadega, mis on emotsionaalselt keerulised. Jälle ehk kõlab vastuoluliselt, aga see töö on olnud omamoodi ka teraapiline – nii “Saatuse heidikute kuu” kui ka “Tujurikkuja”.
Kui poeg Alberti surmani jäi veel nädal, siis tegime intensiivselt “Tujurikkujat”, ja see oli väga teraapiline, aitas mind hästi palju. Aitas püsti püsida. Jalule jääda.
Aga ei aita unustada.
Ei, unustada ei aita. Ja tegelikult ma ei tahagi unustada, ka mitte kõige valusamaid hetki.
Tõtt-öelda ma ei saanud teist aru esimese hooga, kui otsustasite Liisuga oma valu teistega jagada. See võib olla egoistlik, aga mulle tundub, et minu valu on minu oma ja ma pean sellega elama. Mis sind ajendas teisiti käituma?
See on lihtsalt vaatenurkade ja ehk iseloomude erinevus. Siin ei ole nii, et üks on õige, teine vale.
Märt, ma ei anna hinnanguid.
Saan aru. Muidugi.
Ajakirjanikud käitusid teie pere tragöödiat nähes isegi üllatavalt hästi.
See on jälle näide, et saab, kui tahetakse. Olen selle eest väga tänulik.
Eesti vähihaigete laste vanemate liit, mida me hakkasime vedama ... minule tundub, et Albert oli nii suur mees, et kui ma selle tarkusega, mis mulle nüüd on antud, tarkusega, mis minu poeg mulle andis, midagi peale ei hakka, siis see ei ole Alberti suhtes õige.
Ma ju tegelikult sellist tarkust ei taha. Kui mulle antaks valida, kas Albert on elus või surnud, siis mitte miski ei kaalu üles oma lapse elu. Kuna see, mis on, on paratamatus, siis on õige ja õiglane, kui aitan oma kogemusega teisi. Liisu on samal arvamusel ja siiamaani on see nii ka olnud. Olemegi saanud aidata.
Ma arvan, et Albert vaatab ja on rahul meiega...
Mis edasi saab?
(Avala naeratusega.) Ma täpselt ei teagi. Ma ei taha enam tsirkust teha. Ainus asi, mida see kindlasti ei puuduta, on “Tujurikkuja”. Seda ma tsirkuseks ei pea.
Oled üsna enesekindel, kas on tekkinud mingid lavastamise plaanid?
Natuke on. Seda, jah, ka.
Enesekindlusest rääkides – kukesammukene on siit ülbuseni, mis? Ma arvan, et oskan mingeid asju natuke paremini kui mõned teised. Näen mingites protsessides, et tean asju ja oskaksin seda paremini lavastada. (Naerab, pisut kistult.) See kõlab suurustavalt, aga las kõlab siis, las kõlab, küll ma saan selle eest vastu näppe, kui on aeg käes. (Naerab päriselt.) Mul on mõtteid, mis siiamaani vaid mõteteks jäänud.
Mul on materjalid, mis mulle meeldivad. Minu teatrimaitse ei ole muutunud. Psühholoogiline teater, kui ta on hästi kirjutatud, mängitud ja lavastatud, on ikkagi mu jaoks kõige-kõige. Ma saan sealt kõige rohkem. Muu võib ja peab ka olema, aga kõige paremini tehtud klassikalises mõttes teatrit ei ületa minu jaoks siiamaani veel miski.
Kui vajalik on näitlejale enesekindlus?
On vajalik. On hädavajalik. See ei tähenda seda, et sa ...
... ei kahtle?
Ei kahtle endas. Jah, need kaks asja ei ole sugugi vastuolus. Enesekindlus ja kahtlemine käivad käsikäes, peavadki käima. Parimal juhul. Tark näitleja ei lähe kunagi ülbeks, loll näitleja läheb nagunii.
Millised näidendid sulle huvitavad on?
Mulle väga-väga meeldib Eugene O’Neill. Pole vist traagilisema elusaatusega meest ilmas. Tema näidendites on traagika kõrval eneseirooniat ja huumorit. Kurt Wonnegut ja Sławomir Mrožek on ka seda masti kirjutajad, mehed, kes oma metsikule kurbusele vaatamata ei võta ennast ikkagi liiga tõsiselt, ja just tänu sellele suudavad elust läbi minna.
See on üks võti, et ära võta ennast nii kuradima tõsiselt. Kui sa huumori elust ära kaotad, siis oled omadega läbi. Sest huumor on elus vahetevahel ainukene õlekõrs, mis sul on.
Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud “Pea vahetus” on üks olulisemaid verstaposte minu näitlejaelus. Me oleme Priit Võigemasti ja Ukuga rääkinud, et kui saame nelikümmend, siis võiks seda uuesti teha. Usun, et see võib teoks saada küll.
Minu rolli seisukohalt muutus see tükk alates esietendusest kuni viimase etenduseni väga palju. Esietendusel tegelesin väliste asjadega..., oma kahtluste ja hirmudega. Ajapikku unustasin selle ära, ja me hakkasime mängima kokku, usaldasime Priiduga teineteist.
Oled sa veel huvitatud sellest, mida teised teevad teatris ja elus?
Olen küll huvitatud, ja aina rohkem.
Äkki annab taandumine, mida ma küll väga ei tahaks uskuda, võimaluse?
Taandumine ei ole, jah, päris õige sõna. Ma pidurdan hoogu, ei jookse, hakkan sörkima ja loodetavasti kõndima. See ongi sellepärast, et ma hakkaks nägema, mis toimub. Seni ei jõudnud ka parima tahtmise juures.
Tänu sellele, et kõik on läinud kiiremaks, on ka loomingulised kriisid kiiremini tekkimas. Loomingulise kriisiga seondub masendus – inimene ei tea enam, miks ta mida teeb. See on kohutavalt väsitav. Ma loodan, et see hakkab mul nüüd üle minema.
Ma ei muretse väga selle pärast, kuhu edasi. Mu ambitsioon ei ole ilmtingimata parnassile pääseda. Seda ambitsiooni, et olla kogu aeg kõige-kõigem ja teha seda või toda kõige ägedamalt, mul lihtsalt ei ole enam.
Aga on olnud?
Oo jaa, oo jaa, edevus on upakile ajav olnud.
Kas teatris saab näitlejate vahel üldse sõprust olla?
Jah saab. Vahetevahel see on keeruline, sest needsamad egod, kes laval kohtuvad, põrkuvad. See on hinge suuruse küsimus, kuidas sa iseenda ego alla neelad, kui palju sul jätkub austust kolleegi vastu. Mingites olukordades tuleb anda teed teisele ja uskuda, et teine annab vajadusel ja võimalusel teed ka sulle. Piltlikult: et ka sina saad eeslavale.
Jah, tihtipeale ei anta teed, aga see ongi proovikivi, mõelda, et ahah, ära siis anna, ma annan sulle selle andeks. See ei ole kerge, aga vastupidi käitudes ma lähen endaga pahuksisse.
Vihkamine, ükskõik missuguses kontekstis, on nagunii ainult hävitav jõud. Andeks saab anda kõike, lihtsalt küsimus on, kas sa suudad seda teha. See pole hukkamõistu väärt, kui inimene seda teha ei suuda.
Aga kalgistuda ei tohi.
Elukäik
Märt Avandi
- Sündinud 26. veebruaril 1981.
Haridus
- Rapla Gümnaasium 1999.
- Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool 2004 (XXI lend).
Töö
- Teatrirollid: Lõoke “Suur kosjasõit” ja Liilia “Liilia” (2002);
Edmund Tyrone, “Pikk päevatee kaob öösse” (2008); Asaf Saharov, “Mängud tagahoovis ehk Because” ning Rivo “Sinul on meretäis hirme” (2009); Ivanov, Siegfrid “Vassiljev ja Budõr ta tegid siia” (2010); Lancelot Gobbo, “Võlanõudjad”, Jim Tyrone, “Saatuse heidikute kuu”; Aleksander “Kuni inglid sekkuvad” (2011); Raimond Valgre, “Laul, mis jääb” (2014).
- Hulk rolle Eesti teatrites ja filmides, saatejuhtimist televisioonis.
Tunnustus
- Eesti teatri festivali “Draama 2005“ laureaat (särava episoodilise rolli eest etenduses “Pidusöök”, Rakvere teater).
- Eesti teatri festivali “Draama 2007“ laureaat koos Piret Laurimaaga – “võluvaimad armastajad” (“Karge meri”, Endla teater).
- Draamateatri kolleegipreemia 2009 laureaat Suur Ants (meespeaosa preemia Asafi rolli eest lavastuses “Because ehk Mängud tagahoovis”) 2009.
- Oskar Lutsu huumoripreemia 2013.
