Unustatud sõjamehed

Palju on räägitud ja ka kirjutatud Eestimaal toimunud kahest suurest küüditamisest. Peaaegu täiesti tähelepanuta on jäänud kõige suurem eestlaste sundviimine Venemaale 1941. aastal. See toimus mobilisatsiooni sildi all. Eestimaalt viidi ära ligi 35 000 noort meest, kelle vanus jäi 18–35 eluaasta vahele.

Väinjärve vallast mobiliseeriti ligikaudu 170 inimest. Need noored mehed oleksid pidanud minema väljaõppele ja sealt edasi rindele, kuid seda ei juhtunud. Nad viidi Siberi ja Põhja-Venemaa laagritesse, mida nõukogude võimurid nimetasid tööpataljonideks. Tegelikult olid need surmalaagrid, mis omaolemuselt olid tõelised koonduslaagrid. Laagri asukate mälestused seal valitsenud olukorrast on niivõrd õõvastavad, et ma ei hakka neid siin ümber jutustama. Tulemuseks oli see, et 1942. aasta kevadeks olid seal nälja, külma ja raskete elutingimuste tõttu surnud ligi pooled laagri asukatest.

1942. aastal valitses Venemaa rinnetel niivõrd suur elavjõu puudus, et nõukogude väejuhtidel tuli kasutusele võtta ka tööpataljonide võitlejad, kellest formeeriti Eesti Laskurkorpus. Selle suuruseks sai 27 300 võitlejat. Mobilisatsiooni alla kuulusid ka minu kolm onu, kes kõik olid pärit Väinjärve vallast. Julius Sokmann ja Mart Jalakas surid surmalaagris, ainult Hugo Sokmann elas kõik need tööpataljoni koledused üle ja pääses ka laskurkorpuses sõdides eluga. Tema oli ka esimene, kes rääkis nendest õudustest, mis meestega Venemaal juhtusid.

Mind hakkas huvitama, miks ei lastud eestlasi sakslaste vastu sõdima, vaid saadeti tööpataljoni või õigemini koonduslaagrisse. Üldiselt oli neid ikkagi väga vähe, kes mobiliseeritutest koju tagasi jõudsid. Ma tean Koeru vallasumbes 10 inimest, kuid enamik neistki ei tahtnud sellest rääkida. Nende aegade meenutaminegi oli inimestele väga valus .Siiski leidus ka inimesi, kes olid valmis jutustama.

Mul õnnestus korduvalt vestelda mobiliseerituga, kes oli üle elanud kõik need tööpataljoni koledused. Eesti Laskurkorpuse lahingutest pääses ta ilma ühegi kriimuta. Oma sõjatee lõpetas ohvitserina kapteniaukraadis. Ta elas kõrge vanuseni ja mäletas kuni surmani kõiki sündmusi väga hästi. Pealegi, ohvitserina teadis ta natuke rohkem kui tavaline reavõitleja. Just tema tegi mulle selgeks, et nõukogude võim ei usaldanud eestlasi rindele lasta, sest kardeti et nad „hüppavad“ üle nende sigaduste pärast, mida nõukogude võim esimestel okupatsiooniaastatel eesti rahva suhtes korda oli saatnud. Näljaga loodeti eestlased taltsaks muuta. Pealegi surid seal laagris esimestena kõige intelligentsemad mehed, kes ei olnud nõus teiste inimeste arvel oma elu säilitama. Järjekordselt hävitati eliiti. Inimeste mõtteviisi muutmine aga ei õnnestunud.

Esimesed lahinguristsed sai Eesti Laskurkorpus Velikije Luki all. See tähtis raudteesõlm võeti venelaste piiramisrõngasse. Sakslased proovisid piiramisrõngast läbi murda ja nii moodustus kaksrinnet. Üks oli sisemine rinne, mis piiras Velikije Lukit, teine aga välisrinne, mis tõrjus sakslaste läbimurdmise katseid. Eesti Laskurkorpus saadeti esialgu välisrindele. Just seal toimus eestlaste massiline üleminek sakslaste poolele, nii et venelased olid sunnitudEesti Laskurkorpuse ümber paigutada siserindele.

Kui suur oli „üle hüpanud“ meeste arv, seda ma ei tea, sest nõukogude võimurid varjavad seda kiivalt. Ajalooandmed ütlevad, et Eesti Laskurkorpuse kaotus Velikije Luki lahingutes oli üle poole inimkoosseisust. Ühtegi üle läinud Eesti sõjameest mul leida ei ole õnnestunud. Tõenäoliselt kaotas enamik neist oma elu pärast nõukogude võimu taaskehtestamist Eestis.

Kui teistel küüditatutel ja asumisel hukkunutel on enamasti teada vähemalt hauakohad, siis nendel tuhandetel meestel ei ole midagi, sest nende näljast nõrgad ja haiged kaaslased ei suutnud külmunud maasse haudu kaevata. Nad maeti lihtsalt lumehange ja säilmed vedelavad siiani kusagil Siberi avarustes.

Nõukogude ajaloo uurijad ei tunnistanud iialgi seda häbiväärset fakti noorte eesti meeste saatuses. Meie praegused ajaloolased aga peavad neid „valel poolel” sõdinuteks, st peaaegu reeturiteks. Tegelikult olid nad kõik samasugused võimu ohvrid nagu teisedki represseeritud. Ainult nende sünniaasta sattus valele ajale, mis sundis neid tegema väga halva valiku. Enamik pääsenutest vihkas nõukogude võimu rohkemgi kui tavalised eestlased, seda just nende kannatuste pärast, mis neil tuli Venemaal läbi elada.

Eesti Vabariigi president on öelnud: „Me peame teada saama iga viimase kui ühe vangistatu ja küüditatu saatuse.“ Seega on ka praeguste koerulaste kohus selgitada välja koduvalla mobiliseeritute saatus. See on lühike kokkuvõte mitmete mobiliseeritute mälestustest, kellel oli õnne nendest kõigist kannatustest eluga pääseda. Arvulised andmed on võetud Eesti Entsüklopeediast.