Helmi Puur 20. detsember 1933 – 6. juuli 2014

Suvesüda on ootamatult karmi käega õiendanud Eesti kultuurimaastikul. 6. juulil tuli igavese lahkumise kord Estonia omaaegse priimabaleriini Helmi Puuri kätte.

Kasutame ehk liialt lahtise käega sõnu “legendaarne” ja “legend” inimeste juures, kelle puhul tagasihoidlikum lähenemine oleks sobivam. Helmi Puurist rääkides on need kõrgendatud meeleolus öeldud sõnad aga igati omal kohal. Helmi Puur oli ja on legend, tema elutöö legendaarne.

Ränkadel sõjajärgsetel aastatel oli ta kahtlemata üks meie paljukannatanud rahva keskele tõusnud suurkujudest, tema kunsti läksid teatrisse vaatama ka paljud neist, kes enne balletist suurt midagi pidada ei osanud.

Helmi oli just neid maailmatasemele jõudnud artiste, kelle esiletõus aitas rahval säilitada eneseusku, lootust paremale tulevikule.

Olin siis veel liialt väike, et Helmi Puuri vigastuste tõttu lühikeseks jäänud, ent ometi hiilgavat karjääri lavalaudadel nautida oleksin võinud, ometi räägiti temast kõikjal ning nõnda kinnistus teadmine tema suurusest igaveseks mällu.

Oma silmaga oli mul õnn näha suurt kunstnikku tema maakodusse külla sõites, hiljem kirjutasin baleriini lapsepõlvest, tema rasketes oludes visast pürgimisest tantsutaeva tähtede poole.

Hea oli Helmi Puuri ja tema elu suure armastuse Heino Kiigega suhelda, nad olid armsad ja vahetud inimesed...

Puhka rahus, armas Helmi Puur. Eesti rahva mällu ja südamesse jääd sa igaveseks.