Hiiu folk. Aeg seisab, muusika voolab
Kümnes folk ja 10 pukti, see pole paha hinne.
Eelkõige kuuluvad need punktid folgi neljapäeval alanud ja pühapäeval lõppevale meeleolule. Sest Hiiumaal ei rabeleta ega trügita, ei talluta teiste varvastel ega kiirustata kuhugi, vaid mõistetakse väga hästi, et mujal pole parem, minek võtab lihtsalt asjatult aega.
Parem juba siis siin, Kassari kiigeplatsil (no ja mitmel pool mujal, aga õnneks mitte kaugel, näiteks Käinas), nautida seda, mis maailmas nautimisväärset on. Ehk ilma ja inimesi. Ilusat ilma, sooja veega merd, kadakate lõhna. Ning muidugi helisid, millest osad eelkõige südamesse, teised aga kõrva puutuvad.
Hiiu folgi eestvõtja Astrid Nõlvak on alati, kui muusikast juttu tuleb, rääkinud armastusest. Sellest õigest ikka, mis sünnib kahe inimese vahel, mis paneb teise sõrmi otsima, kätt ümber piha panema.
Kõik see oli olemas. Näiteks reede pealelõunalsel suurkontserdil, mis algas Chalice, lõppes aga Jaan Tätte ja Udupasunaga. Udu heitis end Tätte laulude ajal parajasti Kassari heinamaade kohale, märkas mõni paadunud romantik.
Loomulikult polnud see kõik folkmuusika. Folgianalüütik oleks siin virisenud nii mis jaksanuks. Aga ta ei jaksanud, sest järjest astusid lavakuumusesse (ehk grillvardasse, nagu hindas Jaak Johanson) uued esinejad.
Esiteks siis Chalice ehk Jarek Kasar (hea oli tal oma perenime ja Kassarit võrrelda), siis Kokkukukkujad ehk seekordse kooseisuga Krista Citra Joonas, Jaak Johanson ja Ain Agan, seejärel Jäääär, Kaunimate Aastate Vennaskond ning Jaan Tätte.
Muidugi tulnuks kui mitte kõigile siis vähemalt pooltele folgiväravas punast tuld näidata, aga ometi olid nad laval, ometi embas neid leebe aplaus.
Aga et miks aplaus vaid leebe oli? Sest mõtlev ning tundev inimene läheb esinejaga kaasa. Kui ikka vaiksel häälel lauldakse, ei sobi oma koledate käteplaksudega kiigeplatsil valitsenud rahuriiki maha lammutada. Pealegi: kui oled parajasti külili, kõhili või toetud istudes kätele, on väga ebamugav, kui mitte võimatu plaksutada.
Aga mis folgisse puutub, siis eks need laulud, mida rahvas armastab, enda omaks peab, olegi folk. No ja kui ongi teada, et selle laulu tegi Kulno Süvalep või Jaan Tätte, eks olid-on omad poisid needki.
Folk võiks seega vastata vähemalt kahele küsimusele: kust me tuleme ja kes me oleme. Hiiu folk vastas nii: kui keegi meid vihaseks ei aja, oleme rahu, toitu ja muusikat armastav rahvas. Kui meil raha on, ostame festivali päevapileti ning üht-teist suhu pistmiseks. Viina võtame muidu ka, aga Hiiu folk pole mitte niisugune üritus.
Muide, ilma naosuta saab lõbus olla küll. Lisaeelised on veel need, et sa mäletad, kus käisid, kellega käisid, kes esines ja kui veab, siis ka seda, mida esineja sulle öelda soovis.
Kui aga minu käest folgisoovi küsitakse, siis vastan, et annaks taevas ja maa korraldajatele jõudu. Kui mitte igal aastal, siis üle kahe või kolme aasta võiksime me ikka Hiiumaal oma meelt rahuga täitmas käia.
