Ostrova festival uputab inimtühja küla rahvasse
“Sellist asja pole siin varem olnud,” ütleb üks. “See, mis siin praegu toimub, on täiesti uskumatu,” kommenteerib teine. “Midagi taolist pole minu silmad veel näinud,” kostab kolmas möödamineja.
Kannatuse kaotanud naised astuvad sõjakal ja kindlal sammul Ostrova poole. Nad kõik tahtsid korraga kella seitsmeks kontserdile jõuda, aga võta näpust. Täpselt aega planeerinud saabujad ei arvestanud, et väikse külatee läbilaskevõime pole võrreldav Tallinn-Tartu maantee omaga.
Nii istun ühes sadade teiste kui ka Lenna Kuurmaa endaga lõputus autoderivis, et läbida viimased 1,8 kilomeetrit, mis viivad juba neljandat aastat toimuvale Ostrova festivalile.
Aega kulub ja asja saab – festivali territooriumil, mis sisuliselt paari-kolme külatalu põllumaad ja hoovid, on ruumi küllaga. Kõik mahuvad parkima, kõik on oodatud, bänd on laval ja päike lõõskab – meeleolu on ülev.
Curly Strings on rahva üles kütnud. Õigeks ajaks lavale jõudnud Lenna Kuurmaa ja bänd lisavad sellele üksnes vürtsi. Aga ehk polnuks vajagi, sest nii vanemale kui nooremale generatsioonile hästi istuv Singer Vinger tõmbab ka tuimemad tükid käima. Kui ühest suust üürates “Mõnus massikommunikatsioon lala laa-laa-laa”, tõstavad tuhanded fännid käed taeva poole ja lasevad end minevikku kanda.
Naiivne arvamus, et pidu lõppeb Tanel Padari ja The Suni kontserdi ning minutite pikkuse saluudiga, saab telklaagris lõplikult kummutatud. Kõrvu lukustav AC/DC “Thunderstruck” lülitab ooterežiimile, et millal siis öörahu algab.
Lõpuks saabub see kell kolm öösel ühes makilindilt maha mängitud Tõnis Mägi looga “Koit”. Magusat und selline disko just ei soosinud, aga samas kui uni õrn ja kallis ei tasunuks festivalile üldse ronidagi.
Nagunii oli neid, kes ööseks jäi, üksnes käputäis.
Festivali eel 1700-2000 külastajat ennustanud festivali peakorraldajad Aime ja Neeme Tulp olid isegi laupäeva hommikul üllatunud. Kohale tuli pea 3000 inimest, kes veel päris massisündmuse tunnet ei tekitanud ent külapeo tasemele ka seda asja ei jätnud. “See on ilmselt ka meie taluvuspiir,” kostab Aime. Rohkemale poleks lihtsalt parklas ruumi.
Nüüd mil kell tiksub õhtusse hakkab ka rahvast vaikselt juurde kogunema. Rikka Ivvani pillilaagri lapsed on oma lavadebüüdi teinud, Mokornulga naised, Seto Miihi Summ ja pealinnast pärit leelokoor Sõsara`, laulud laulnud.
Ühelt looduse rüpesse, ilma veere peale peitu pugenud mõnusalt kodune festival ühes kohaliku laadakauba, toidu ning istumiseks mõeldud heinapakkidega loob kombineeritult tuntud esinejate, modernse lava ja hea helisüsteemiga üleva meeleolu.
Sellele kõigele lisavad vürtsi mõnusad nurgatagused, kus hetkeks istuda ja puhata, vahtida kõrge mäe otsast sügavale orgu ning hetkeks ette kujutada, kuidas see elu siin ennevanasti oli, kui siit samast külast vana kaubatee läbi läks...
Siis aga meenub, et täna tulevad lavale veel Mikk Tammepõld ja bänd, Dagö ja Kolumbus Kris. Meenub, et õhtu lõpetab ansambel Ummamuudu ühes simmaniga. Meenub, et teissuguses kohas on hea olla, et see teistmoodi asi on tehtud mittetulunduslikul eesmärgil ühes kogukonnaga, ilma suurema reklaami ja kärata, et see kõik sai alguse sellest, et iseendal oleks lõbus ja huvitav.
