Kui jood – joo mõõdukalt, kui kõigud – kõigu mõõdukalt!
Just nii peaks käituma äsja jõustunud korrakaitseseaduse tegijate kohaselt normaalne „õhtumaa tsivilisatsiooni“ nautiv eestimaalane.
Kui seitse aastat tagasi, pärast 2007.a aprillirahutusi tegin Harju maavanemana ettepaneku kehtestada alkoholimüügile rangemad piirangud, teatasid mõned ministrid koos alkoholitootjatega, et tegeleda tuleks hoopis ennetustööga alkoholi liigtarbimise vähendamiseks. Juba tollal, seitse aastat tagasi, levis seaduseelnõu koostajate seas alkoholitootjate rõõmuks arusaam, et mõõdukas alkoholitarbimine on tsiviliseeritud maailmas täiesti normaalne nähtus. Täna, seitse aastat hiljem peame tunnistama, et oleme alkoholitarbimises kindlalt „viie parima“ hulgas või suisa esikohal. Tuleb välja, et mingit ennetustööd pole tehtud või pole see edu toonud. Ja kui ühe pahega ei suudeta võidelda, tuleb hoopis seadust nii muuta, et pahe ei olegi enam pahe!
Juulikuu esimesest päevast jõustunud uus korrakaitseseadus lubab alkoholi hoopis vabamalt tarbida. Arvan, et tegu pole siiski riigi ja alkoholitootjate sooviga panna kõik eestlased „tsiviliseeritud õhtumaa“ kombel väidetavalt mõõdukalt jooma, vaid Eesti riigi suutmatusega taltsutada joomareid, kes häirivad kaaskodanike rahu, toodavad igahommikust infot liiklusavariidest, tekitavad parandamatuid haavu meie perede ja noorte ellu.
Olukorras, kus toimub pidev konstaablite koondamine, on demagoogiline kinnitada ja nõuda, et politsei hakkaks nüüd ennetavalt tuvastama kodaniku narko-alkoholiseisundit ka välise vaatluse ja küsitlemise teel. Just nii kinnitab sotsiaalministri asjakohane määrus.
Aga kust leida vajalikku politseinikku? Võib-olla Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus neid jätkub, aga väikelinnades – valdades, kus kahe-kolme valla peale leidub üks konstaabel, on raske uskuda, et mõõdukast joodikust häiritud kaaskodanik hakkaks tegelema üksiku konstaabli otsimisega vajaliku „ennetustöö“ korraldamiseks.
Mida siis teha? Ehk peaks väsinud Riigikogu nendele armsa kooseluseaduse(homoabielude seadus) raske menetlemise kõrval leidma aega ja oma poliitilise mõistusega jõudma arusaamani, et „õhtumaa tsivilisatsioon“ on küll eestlasele omane, kuid see ei käi kokku joomarluse propageerimisega – olgu või mõõdukalt.
Koos ennetustööga alustame aga hoopis lihtsamatest asjadega – keelame alkoholi igasuguse reklaami ja korraldame alkoholi müüki üksnes spetsialiseeritud kauplustes. Ehk jõuame siis järgmise seitsme aasta jooksul tulemuseni, mis on kohane elujõulisusele Õhtumaa rahvale.