Nüüd aga algas tegelikult kõik arvutis ja paberil. Kuna Eestis ega ka Baltikumis pole varem sellist uut monteerimise tehnoloogilist lahendust kasutatud, siis tuli eelnevalt projektmeeskonnaga mõttes mängida läbi kogu tööprotsess.

Kui paberil ja peas kõik selge, asuti tööle. Esmalt ehitati raudtee kõrval viadukt valmis ja puuriti vaiad läbi raudtee muldkeha, kuhu hiljem uus 31 meetri pikkune ja 325 tonni raskune teeosa toetuma pidi hakkama. Viadukti alla paigaldati liugtalad ja seejärel, mööda liugtalasid, liigutati viadukt paika kasutades selleks ettenähtud tungraudasid.

“Kogu tööprotsess kulges plaanipäraselt. Viie tunniga ehk arvestatud ajaga nihkus kuus täislastis raudteevagunit kaaluv betoonehitus millimeetri pealt paika,” oli Arto Lille varasemate arvutuste täpsuse üle uhke.

Jäi üle veel paigaldada pealesõiduplaadid, rajada raudtee muldkeha, paigaldada raudtee liiprid ja rööpad ning kõige lõpuks teostada raudtee peal ballastkillustiku lisamistööd, toppimistööd spetsiaalse raudteetehnikaga ning korrastada ballastprisma.

Pärast 48 tunni möödudes töö algusest andis raudtee teemehaaniku kutset omav Arto Lille rongidišpetserile telefoni teel loa rongiliikluse avamiseks. Uus unikaalne monteerimise tehnoloogial põhinev ehitusmeetod oli ka Eestis praktikas esmakordselt ära proovitud. Viadukti paigaldamisel oli pidevalt ametis üle 70 ehitusspetsialisti.

Kindlasti uudse tehnoloogilise meetodiga on nii ajaline kui ka rahaline võit, ütles raudteeinsener Arto Lille.

Millal jälle Eesti raudtee ehituses võiks selline meetod kasutusele tulla?

“Ehk õige pea Tartus. Seal on Leedu projekteerijad projekteerinud ajutise ümbersõiduga viadukti ehituse. AS Nordecon soovib kindlasti välja pakkuda Topi raudteeviadukti uue tehnoloogilise lahenduse ka Tartus. Eelnevalt on kindlasti vajalik pidada palju läbirääkimisi ja saada kooskõlastused tehnoloogilise muudatusele.

Loe pikemalt 25. juuli Harju Elust.