"Vatti ei ole ja vatti ei tule!" ehk sotsialismiaja naise argipäev
Või siis nõukogude ajal lihtsurelikult valida oli: mida poest kätte saadi, seda osteti. Ime siis, et kõikides köökides rüübati teed täpilistest tassidest ning kuivaineid hoiti täpilistes plekk-karpides, mis seisid riiulil suuruse järgi kolmes reas. Mäletate neid ju küll.
Iisaku muuseumi korjatud mälestustes leiab üks naine, et kõikidele nõukogude ajal lapsed üles kasvatanud naistele tuleks anda medal. Jutt jumala õige! Oli väga töökate pereemade aeg, kes oskasid teha kõike: sukasilmade ülesvõtmisest peolaua katmiseni, mille taga kogunes terve suguvõsa.
Laud oli lookas nagu äke, kuigi poest polnud midagi saada. Need naised oskasid ka mitte millestki midagi teha. Ja üks oskus oli neil veel, mis on nüüdseks minetatud. Nad oskasid rullidega magada!
Õmblusmasin oli toona igas kodus ja mitte tolmu kogumiseks. “Siin pole ühtegi poest ostetud kleiti,” osutab Iisaku muuseumi direktor Marika Karja näitusesaali keskel olevale väljapanekule.
Karja sõnul pole ajakirjanik ainus, kes näituselt endale sobiva kleidi leidnud, kuigi õmmeldud on need ju aastakümneid tagasi.
Ainult et krimpleenkleitide aega küll enam tagasi ei tahaks: jube sünteetika, umbne nagu kummiülikond, kuid see-eest ei vajanud triikimist.
Moega olid nõukogude ajal lood sellised, et ka selle eest tuli tänada parteid ja valitsust. Just-just!
Loe edasi Põhjarannikust.