Küüditatuid jaotati Siberis nagu orjaturul
Märtsikuu kulgeb lõpu poole. Õhus on tunda suure kevade hõngu. Linnas on lumi juba suuremas osas sulanud. Meister küsis, kas on mul linnas olnud mingi pahandus, sest miilitsast küsiti, kas koolis on Anveldi nimeline õpilane, millele ta nagunii vastas jaatavalt. See kõnelus ununes pea, sest linnas mingit pahandust miilitsatega polnud. Sellel miilitsa uuringul oli tõsine põhjus olemas, aga ma ei võinud seda hingestki aimata, kuna elasin koolielu ja väljastpoolt teateid polnud.
Saabus 25. märtsi hommikupoolne öö. Kell võis olla kaks, kui mind äratasid võõrad mehed, nendega koos muidugi internaadi komandant. Kästi panna riidesse ja võtta oma isiklikud asjad.
Olin unesegane ega saanud aru olukorrast, millesse olin sattunud. Tegin nagu kästud, korjasin kokku oma vähesed asjad. Õieti neid polnudki, kõik mahtus taskutesse, ja järgnesin meestele internaadi eesruumi, kus mulle anti lugeda trükitud paberileht, milles teatati, et rahvavaenlase perekonnaliikmena olen määratud tähtajata asumisele Nõukogude Liidu kaugemates rajoonides.
Nüüd oli korrapealt selge, et on Siberisse sõit. Ma ei olnud kaasa võtnud oma tööjopet ja nüüd küsisin luba kaasa võtta soojem kehakate, mida ka lubati. Poisid magasid, ainult mõni tõstis arusaamatuses pead. Seega hüvastijätt jäi ära. Siis otsiti taskud veel läbi. Leiti väike pussnuga, rohkem iluasi kui relv. Me tegime neid kooli töökojas. See loeti relvaks ja võeti ära. Väljas ootas veoauto, kobisin veokasti.
Ilmnes, et olin esimene kinnipeetu. Algas sõit mööda linnatänavaid. Paljud inimesed siiski olid teadlikud küüditamisest. Pikka aega sõitsime ringi ilma, et oleks kedagi autokasti lisandunud. Mitu korda pandi mind teise auto peale ja nii kestis inimjaht hommikuvalgeni, siis kogunes meid nii palju, et viidi linnast välja.
Emajõe luha ääres sadama raudteel seisid loomavagunid, kuhu meid autodelt ümber koliti. Esimene mõte oli otsida võimalust ära joosta, kuna mulle tundus, et valvemeeskond pidas mind ära viijaks. Jalutasin vagunite juures edasi-tagasi, siis valvemeeskond muutus tähelepanelikumaks. Lõi pähe mõte, et nagunii pole kuhugi minna, kodurahvast arvatavasti on tabanud sama saatus. Ei hakka riskima põgenemisega, inimesed lähevad, lähen minagi. Inimesed on kodust lahti rebitud, maha jäävad kodud ja varandused. Mis mul? Pole midagi. Kodu on ära võetud, kodurahvas laiali pillutatud. Surun kaks kätt tasku ja lähen Siberisse, vile suus .Olen paljas kui pulk, riidedki seljas on riigi omad.
Vagunid olid pisut kohandatud inimeste veoks, kui seda loomavagunite kohta öelda saab. Sisse olid ehitatud kahekordsed laudadest narid. Vaguni keskel buržuika, mis pidi sooja andma. Pidevalt toodi inimesi juurde, inimjaht kestis mitu päeva. Teisel päeval otsisid mind üles kooliõed. Nad olid teinud korjanduse ja tulid mulle üle andma seljakotti, mis sisaldas nii mõndagi, mis reisil hädavajalik. Valvemeeskond ei tahtnud lubada midagi üle anda. Ester, kes oli tüdrukutest kõige aktiivsem, ei hoolinud keelust, vaid sõitles sõduritega (vene keel oli tal emakeel ja perenimigi viitas vene rahvusele) ja toimetas seljakoti vapralt väikese vaguniakna kaudu minu kätte.
Teised seisid pisut kaugemal, neid oli päris hulga. Mäletan pisarais Koidu-Maiet, Tibu ja Kibe-Manni. Kuidas saatus võib vahetevahel vingerpussi mängida – uljas „Gruppenführer“, tüdrukute lemmik, vaatab läbi loomavaguni ahta akna, saamata oma sõbrannasid jumalagajätuks kallistadagi.
Vagunis leidsin omale koha nari all, kus olid kotid kompsud .Nende otsa ma külitasin. Reisikaaslastest eriti mälestusi pole. Siiski mäletan üht õitsvas eas prouat kahe väikese lapsega. Ta ikka ulatas mulle vahetevahel võileiva, sest ega meid Tartus toidetud. Ju arvati, et igal on kodust leivakott kaasas või peeti nii suurteks kurjategijateks, et ei vääri toitu ja on väärt saata Siberisse surema.
Mind peeti kinni reede hommikul ja see oli minu arvestuse kohaselt pühapäeva õhtupoolik, kui vagunitest käis läbi nõksatus. See tähendab, et sõitis ette vedur ja algaski sõit teadmatusse. Tartu rahval oli igatahes teada teele mineku aeg. Kas jaama ees või mujal oli kogunenud päris suur hulk rahvast jumalagajätuks. Mis väikesest aknast ikka näha oli, paljud ei tahtnudki vaadata, mul õnnestus siiski pilk heita ja seda mälupilti ei kustuta aeg.
Möödunud on 64 aastat, aga ikka püsib nähtu mälus elavana. See oli valgete taskurättide meri, inimesed nutsid vaikides või lehvitasid jumalagajätuks. Meie vaguni poisid, püüdes leevendada kurba hetke ,hüüdsid mahajääjatele: „Ärge nutke, kui teie meile järele jõuate, oleme meie juba brigadirid!“ Rong lisas kiirust ja igaüks tegeles oma mõtetega vaikides, pillates pisara. Rong võttis suuna itta.
Sel hetkel ei osanud keegi tulevikku ette kujutada. Kõik edasine sõltub saatusest ning saatus on kuritegeliku valitsuse kätes. Suurriikide kuritegudele pole kohtumõistjat, neile on kõik lubatud.
Sõit loomavagunis kestis ligemale kaks nädalat. Esimene peatus pärast öist sõitu tehti Dno jaamas. See on üks suuremaid raudteede sõlmpunkte eri suunas kulgevatel raudteedel. Ei tea, mis nime ta kandis, kas linna või asula, aga sel hetkel mitte kumbagi. Kõikjal ainult varemed, jaamahooneks mingi vagun. Vaguni uksed tehti lahti ja oli võimalik vabalt liikuda, ehkki eriti kuhugi minna polnud. See jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks, kui vabalt võis liikuda. Hiljem selgus, et üks naine koos kahe noormehega olid otsustanud omal käel minna seiklema. Arvatavasti plaanisid koju tagasi pöörduda. Kuidas see neil õnnestus, selle kohta andmed puuduvad. Igatahes löödi nüüd vaguniuksed kinni ja välja lasti range järelevalve all mõni kord ööpäevas.
Minu mälestuse järgi eriti suuri probleeme meie vaguni rahval polnud. Mõningate inimeste jutustuse kohaselt olnud vaguni põhjas auk, mida meie vagunis minu mälestuste kohaselt küll polnud. Vagunirahval oli õnneks tervis korras, nii et mingeid äpardusi polnud. Seejuures peab ütlema, et ega meid üleliia nuumatud, vaid anti nii palju, et kõht selgroo külge kinni ei kuivaks. Vagunivanemaks määrati Kaljo, kes koos abilise Üloga toimetas kohale toidu, samuti joogivee ja kuuma vee, kui keegi soovis teed. Toodi vist ikka valmis teed ka, muidugi suhkruta. Venemaal juuakse teed, mitte kohvi.
Nii logistasime ikka edasi päikesetõusu poole, enamasti toimus sõit öösiti. Päeval seisime kusagil jaama kõrvalteel pikki tunde, oodates edasiliikumise võimalust. See vagunirataste tuk-tuk sai aegamööda uinutajaks ja virgusid kohe, kui rong peatus. Jäin nagu omaette, kellegagi eriti ei suhelnud, lamasin nari all pimedas oma mõtteid heietades. Valgustust vagunis polnud rohkem kui see natuke, mida punkriahi andis. Ahju köeti kivisöega. See väike ahjuke andis nii palju soojust, et külm liiga ei teinud, kuigi talv oli veel täies jõus. Kontinentaalkliimas toimub aastaaegade vahetus üsna kiirelt ja selleni oli veel aega.
Tuleb meelde üks juhtum lumerikkast Siberist. Meid lasti välja järjekordsele jalutuskäigule nagu tavaks saanud. Ekskursioonil või ükskõik mis reisil lähevad mehed metsapeatuse korral ühele poole, naised teisele. Seda luksust meil polnud, meie ei läinud metsa, vaid olime sunnitud oma mittevajalikust vabanema sealsamas, kusjuures, nagu öeldakse, „häda ei anna häbeneda“! Kõik olid rivis, maamatsid ja peened linnadaamid. Hiljuti oli lund lükatud ja leidus lumekamakaid, millest leidlik vagunivanem Kaljo ehitas omale varjendi ja kükitas selles nagu keiser troonil. Kuigi selles loos tundub olevat veidike huumorit, on huumor siiski väga kaugel. Kus on selles huumor, kui inimesi koheldakse kui loomi. Isegi loomadele ei saa selline saatus osaks, mis barbarite bande eesotsas mägiröövlist metslasega, inimkonnale valmistas. Nagu ennist mainisin, pole suurriikide kuritegudele kohtumõistjat. Samuti nagu Haakrist-Aadu, kelle kuritegudest hoolimata kirjutatakse selliste meeste nimed kuldsete tähtedega ajalukku. Pole mõtet sel teemal rohkem peatuda.
Sõidetud oli juba ligi kaks nädalat. Mõne päeva pärast jõudsime sihtpunkti, milleks osutus Omski linn. Raudteesõit oli lõppenud, edasiseks reisivahendiks oli vastu tulnud autokolonn.
Kolisime vagunitest ümber veoautodele. Minul läks kolimine väga ladusalt, viskasin kooliõdede muretsetud seljakoti üle õla ja ronisin autokasti. Meenub, et endise riigivanema vennanaine, kes oli korpulentne daam, oli jäänud pikal raudteereisil jalutuks ja sõdurid nelja mehega tassisid ta vagunist autole. Et vahepealne aeg oli liginenud kevadele, olid muutnud sõiduteed lumesulamise tõttu auklikuks. See tuli kasuks, sest auto rappus auklikul teel ja reisiseltskonnal ei hakanud külm, minul igatahes küll mitte. Paarisaja kilomeetri kaugusel Omski linnast asus rajoonikeskus nimega Tserlak, mis oligi meie esimene peatuspaik. Eks ta ikka linna nime kandis, ehkki välja nägi nagu suurvene küla, mitmekorruselisi hooneid oli vaid üksikuid. Meid paigutati rajooni kultuurimajja.
Saunaskäik toimus kohe pärast saabumiste ja mitte naistega koos, nagu kõik asjad teel olles, vaid eraldi. Aurune oli ja mitte väga kuum, aga seened said seljast maha koos kahenädalase mustusega. Siin tundsime, et oleme ikka inimeste hulka sattunud.
Uutesse elukohtadesse jagamine meenutas orjaturgu. Inimesed istusid või seisid oma varanatukese juures. Kolhooside esindajad käisid ringi ja valisid oma majandile töötajaid. Erinevalt orjaturust said kolhoosnikud inimesi tasuta ja mõlema poole vabal kokkuleppel. Minu juurde tuli üks mees ja küsis, kas tahan koos temaga tulla. Tema moodustab midagi perekonna moodi. Kuna midagi muud ei osanud ette võtta, siis nõustusin tema ettepanekuga. Hiljem tuli mu juurde üks noormees ja küsis, kas ma tahaks tulla nendega. Neid oli kogunenud hulk nooremaid. Ütlesin ,et juba lubasin ühele mehele koos minna ja sellega vestlus lõppes. Hiljem selgus, et see oli suur viga, aga tihtipeale on saatusel ka oma sõna öelda ja tema valitud tee võib viia üle kivide ja kändude.
Läheme edasi kokkuklopsitud perekonna tutvustamisega. Sugulusvahekorda ei pidanud tutvustama, see ei huvitanud kedagi. Organiseerija oli Alfred, perenimed jätame mainimata, tema õde Hilda, mõlemad vallalised. Siis kaks Ainot, mõlemad noorukesed, kuskil 20 lähedal. Siis veel eakam naisterahvas Salme ja mina. Perekond missugune!
Saame siis tuttavaks mehega ja majandiga kust ta pärit. Mees oli Arhip Voltsenko kolhoosist „Pjatiletka“,eesti keeles „viisaastak“. Kahjuks tema isa nime ei mäleta, mis venelaste puhul on küllaltki tähtis. Sinna kolhoosi oli kaubeldud veel Ella oma poja Hillariga, Erna ja Armilde ning veel üks Läti proua, kes üsna pea lahkus omaste juurde. Sõiduvahenditeks kaks paarisrakendiga hoburege, kuhu meie seltskond lahedasti ära mahtus. Oli näha, et mõni majand oli külalistele vastu saatnud härjarakendi. Kuidas kellegi võimalused. Eelnimetatud majand asus rajoonikeskusest 40 km kaugusel. Tee oli ikka veel lumine, reesõiduks kõlbulik. Oli üsna külm, nii et vahepeal, selleks,et sooja saada, tuli teha kerget sörki, sest minu riietus ei vastanud Siberi oludele.
Kohale jõudmise ajal valitses kolhoosis öörahu ja esialgu torgati meid kolhoosikontorisse ööbima. Kui päike alustas oma käiku ,nagu ta on seda teinud ajast aega, avanes meil võimalus teha tutvust oma uue elukohaga. Keskmise suurusega harilik Vene küla koosnes peamiselt madalaist majadest, mis, arvestades kohalikke ehitusmaterjalide varusid, olid ehitatud mätastest ja saviga üle krohvitud. Mõned üksikud elamud olid majade väljanägemisega, ainult et need polnud oma paremast väljanägemisest hoolimata kuigi praktilised, sest piirkond oli metsavaene, teiseks talved olid küllaltki külmad. Seega madal, paksude seintega ehitis oli sealses kliimas kõige sobilikum. Need savionnid olid kogunenud kahe tänava ümber. Kolhoosikontor asus samasuguses savionnis. Meie elukohaks oli valitud lühema tänava kõige äärmine maja. Majaperenaine oli keskealine naiserahvas koos oma tütrega. Elumaja oli nagu nad kõik, eesosas suur vene ahi. Pliit koos lõõriga jagas sisemuse kaheks toaks, lõõripealne oli lahtine. Unustuste-udu tükib juba varjutama asjaolu, kuidas magamiskohtade jaotus toimus. Peremehel oli küll magamiseks voodi, kuhu ta ka noorema Aino võttis. Ju teistel ka mingid lavatsid olid. Minu pikutamispaigaks sai pliidilõõri taga asuv ahjulava, vene keeles „ležanka“. Perenaisele tütrega jäi koht üleval suurahju peal.
Kui kõik olid paika pandud, toimus esimese tegevusena kirja kirjutamine kodumaale, et teada anda oma uuest elukohast. Saatsin kirja emale tema viimasesse elukohta, lootuses, et kui nemad on samuti ära viidud ehk sealtkaudu saan teada nende saatusest. Teise kirja saatsin Tartusse poistele, Leo aadressil. Edasi tutvusin lähima ümbruse ja inimestega lähikonnast. Muidugi olid paljud huvitatud uustulnukatest, keda varem siinkandis polnud nähtud .Nagu edaspidi selgus, oli sinna kanti varemgi ümberasustatud rahvaid. Seltskond oli üsna kirju – küll ukrainlasi, siis palju volgasakslasi, keda sõja puhul Jossif kaugemale Siberisse kolis, kartes, et äkki hakkavad Aaduga ühte mesti. Leidus ka kasahhe, kuna Kasahstani piir oli mõnekümne kilomeetri kaugusel. Nüüd lisandusid loetellu veel eestlased ja lätlased.
Järgneb Kõo vallalehe järjejutus „Eluloolisi ülestähendusi Maarjamaalt ja kaugemalt“.
