Kus oli õiglus ehk Kriimani mõisa võõrandamise lugu
Maaseaduse järgi võõrandati Eestis 1919. aastal kõik mõisad. Märtsis 1926 võeti vastu “võõrandatud maade eest tasumaksmise seadus”. Tasu pidi makstama ka Kriimani mõisa eest. Siin oli aga ebaselge, kes oli mõisa tegelik omanik ja kellele tasu maksta.
Alates aastast 1923 proovis Karl Kohler palju kordi Eesti ametivõimudele enda Kriimani mõisaomaniku staatust selgitada. Küsimuse lahendamisse kaasati Šveitsi diplomaadid ja tuntud Eesti advokaadid-õigusnõustajad.
Põllutööministeeriumi poolne seletus välisministeeriumi administratiiv osakonnale Šveitsi konsuli 7. veebruaril 1929 saadetud kirja kohta:
„Maa põhiraamatute järele kuulus Kriimani (Brinckenhof) rüütlimõisa, kinnistu nr 229 maaseaduse jõusse astumisel 25.10.1919 Selma Eldringule.
Haaslava valla kontrollkomisjoni poolt registreeriti 1919. aastal mõisa inventar ja anti hoiule sama mõisa pidajale Karl Kohlerile maanõukogu 27. november 1918 ja Wabariigi Valitsuse 17. detsember 1918 määruste korras. Maaseaduse jõusse astumisega läks nii Kriimani mõisa kui selle inventar riigi omanduseks.
Kriimani mõisa oli kuni 1. mai 1923 Kohleri käes rendil. Rendivahekorra lõpul mõisa tükeldamisel jagati külvis vilja põllud asunikkudele välja, kuna inventar jäeti veel Kohleri kätte edasi kasutada, kuni selle omaniku küsimuse selgitamis-ni. 1928. aasta novembri kuul on üle kuulatud selles asjas Kriimani mõisa kreposteeritud omanik Selma Eldring ja Karl Kohler, kes seletasid järgmist: „Selma Eldring seletas, et Kriimani mõisa sai ostetud 1916. aastal Kohleri poolt tema oma rahadega Tisesenhausenilt ja maaseaduse maksma hakkamisel kasutas mõisat Kohler. Samuti kuulus kõik elus ja eluta inventar Kohlerile. Eldringil mõisas mingisuguste varandust ei olnud, samuti ei olnud ta üürivahekorras Kohleriga, sest nimeliselt oli küll tema Kriimani mõisa omanik, kuid tegelikult on mõisa omanik Karl Kohler.
Karl Kohler seletas, et tema ostnud Kriimani mõisa 1916. aastal selle endiselt omanikult Hans von Tiesenhausenilt. Temal, kui välismaalasel ei olnud seaduse järgi võimalust mõisa oma nimele kinnitada ja ta oli sunnitud mõisa kinnitama Selma Eldringi nimele. Seega olnud tema 1919. aastal maaseaduse maksma hakkamisel Kriimani mõisa tegelik omanik, kinnistusraamatus aga oli eeltoodud põhjusel omanikuks märgitud Selma Eldring. Rendilepingut temal Eldringuga ei olnud ja kõik mõisa varad olid Kohleri omad.
Maaseaduse põhjal kuulub võõrandamisele kõik mõisate kõlbulik põllumajanduslik ja muu inventar, olgu viimane mõisa omaniku, pidaja või rentniku päralt.
Kuna Karl Kohler vormiliselt ei olnud Kriimani mõisa omanik ja ei ole tõendatud, et ta oleks Eldringi rentnik olnud, pidi tema mõisapidaja olema. Seega kuulus Kohleri, kui mõisapidaja inventar, riigi poolt võõrandamisele.
Kriimani mõisa inventari ülevõtmine sai 28. novembril 1928 Põllutööministeeriumi administratiiv ja majanduse osakonna poolt korraldatud.“
Kriimani mõisa eest tasu maksmise küsimus otsustati 29. detsembril 1933: „Kriimani mõis – 846,74 hektarit suur, kapitaliseeritud väärtus 61 061 rubla, kokku erinevaid võlakohustusi 100 881 rubla.
Omanik Selma Eldringi poolt on esitatud palveid kokkuleppe taotlemise eesmärgil võlgade kustutamise ja maa andmise tingimustel, kuid kokkuleppe sõlmimisest on temale ära öeldud. Vabariigi valitsuse sellekohase otsuse kohaselt ei ole võimalik eravõlgade kustutamist lubada mõisate pealt, mis on võlgadega üle koormatud.
Tasumaksmise peakomisjoni otsus oli: „Võlgadega ülekoormatuse tõttu Kriimani mõisa eest endisele omanikule Selma Eldringule tasu mitte määrata.“
Nii ei saanud keegi (ei tegelik omanik Karl Kohler ega „paberite järgne“ omanik Selma Eldring) võõrandatud Kriimani mõisa eest Eesti riigilt mingit kompensatsiooni.
29. juunil 1937 saatis Selma Eldring Riigivanem Konstantin Pätsile kirja:
„Pöördun Teie poole palvega, et Tartu-maa asuva võõrandatud Kriimani mõisa eest antakse tasuna maad või uudismaad Helveetsia vabariigi kodanik Karl Kohleri lastele.
Kriimani mõis seisis küll minu nimel, kuid selle tõeline omanik oli Helveetsia kodanik Karl Kohler, missugune asjaolu on väga hästi teada põllutööministeeriumis. Võõrandatud Kriimani mõisa eest mingit tasu ei ole makstud, kuna sellel oli osalt võlga, mis tekkis maaparanduse ja harimise tagajärjel. Et võõrandatud mõisa ja sellesse makstud kapitali eest saadaks mingitki tasu, palun, et Karl Kohleri järglastele, tema neljale lapsele – Ulrichile, Karlile, Anna-Rosale ja Verenale, kellest kolm viimast elavad Eestis, antaks päriseks igaühele üks koht maad.“
Riigimaade ja Metsade Valitsuse teatis 29. juulil 1937: „Kriimani mõisa endise omaniku Selma Eldringi palve juurde. Kinnistusjaoskonna teate järgi oli Kriimani mõisa omanikuks enne mõisa võõrandamist Selma Eldring. Konkreetseid tõendeid, et Kriimani mõis oleks faktiliselt kuulunud Šveitsi kodanik Karl Kohlerile, ei ole. Kui mitte arvestada Helveetsia konsuli kirja 17.07.1931, milles konsul väidab, et mõis Kohlerile kuulus, kuid Vene tsaaririigis maksvatest seadustest tingituna tema, kui välismaalase nimele kinnitamata jäänud. Eldringi palve võiks lahendatud saada ainult eraldi tasuküsimisest kuna kokkulepet ei ole enam võimalik sõlmida.“
Teatisele oli lisatud resolutsioon: „Arvan, et palve tuleks jätta rahuldamata, sest meil olevate andmete järgi ei ole Karl Kohleri lastel üldse juriidilist alust tasu saamiseks. Teiseks on tasu küsimus juba otsustatud ja maa omamist ja saamist ei saa enam sellega siduda.“
Põllutööministeeriumi vastuses Salme Eldringule 31.08.1937 oli kirjas: “Vastuseks Teie palvele, mis esitatud 29.06. 1937 Riigivanemale maa andmise asjus Helveetsia kodanik Karl Kohleri lastele, teatab Riigi Maade ja Metsade Valitsuse kantselei, et Põllutööministri otsusega on teie palve rahuldamata jäetud põhjusel, sest Kriimani mõisa eest tasu-maksmise küsimus on juba otsustatud ning see otsus on seaduse jõusse astunud. Maareformi lõpule jõudmise tõttu palve rahuldamiseks muud võimalused puuduvad.“
Karl Kohler ei suutnud Eesti ametivõime veenda, et tema oli Kriimani mõisa tegelik omanik. Kinnistusraamatusse tehtud sissekanne – „Kriimani mõisa omanik Selma Eldring“ - oli suurema kaaluga, kui ükskõik missugune muu seda ümberlükkav dokument. Ametnikele ei sobinud Tallinnas notar Nikolai Riesenkamfi poolt kinnitatud rahamaksmise akt, kus oli kirjas, et Karl Ulrichi poeg Kohler tasus 9. septembril 1916 Hans Hermanni poeg von Tiesenhausenile Kriimani mõisa eest 55 000 rubla sularaha. Veel esitas Kohler tõendina Kriimani mõisa palgalehed aastatest 1916-1923, kus oli kirjas, et töölepingud sõlmis ja palgad maksis töölistele Karl Kohler. Ka ei võetud „mõisaomanik“ Selma Eldringi juttu, kes tõendas, et tegelik omanik oli Kohler ja tema oli variisik, arvesse.
Kohtus tõlgitses mõisa omanikustaatust aga teisiti. 1929. aastal toimunud kohtuasjas Selma Eldringi nõue Paul Telleri vastu 80 000 marga suuruses summas, leidis Tartu-Võru ringkonnakohus, et „Kriimani mõisa omanik ei ole mitte nõudja Eldring vaid tema õemees Karl Kohler ja mõis oli ainult vormi pärast Eldringi nimele kinnitatud. Nõue lükati tagasi, kuna nõudjaks saab kohtus olla ainult mõisa tegelik omanik Karl Kohler.“
Tagantjärele vaadatuna jääb Eesti ametnike meelevaldsus ja jäikus arusaamatuks. Kriimani mõisal lasuv võlakoorem ületas tunduvalt mõisa tegelikku väärtust. Nii oleks võinud Šveitsi kodanik Kohlerile vastata, et „Kriimani mõis oli küll kunagi Teie oma, aga sorry, võlad olid mõisa väärtusest suuremad ja seepärast ei ole Teil enam midagi saada.“
