Otto Tief Saksa okupatsiooni haardes
Otto Tief naasis perega tagasi Jaanikale ning asus oma kodu taas korrastama. Tänu eelnevalt rakendatud meetmetele olid nii liikumatu kui ka liikuv vara valdavalt alles ja omal kohal. Tööd leidis Otto Tallinnas Maapangas, kus ta kogu saksa okupatsiooni vältel teenis juriskonsultina.
Otto Tief ei olnud okupatsioonivõimudega kuigi soojades suhetes, Viimaste aastakümnete poliitiline kaos oli ta muutnud ettevaatlikuks kõige uue suhtes, riigitöö andis aga stabiilse sissetuleku ja kodune talutöö hingerahu ning selle viljaks oli ka 1943. aastal perre sündinud noorim tütar Tiiu.
Ometi ei olnud seda rahu Tiefidele kauaks määratud. Sõjas oli toimunud oluline murrang ning rinne lähenes taas Eesti piiridele. Olukorras, kus saksamaa võidulootus oli juba lõplikult haihtunud, tekkis Eesti poliitilisel intelligentsil taas õhkõrn lootus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Justnimelt taastamiseks järjepidevuse alusel, sest 1941. aasta võimuvahetusele vaadati tagasi kui kummituslikule unenäole.
Eestis juba tegutsema asunud põrandaaluste vastupanugruppide toel jõuti otsuseni luua vastupanu juhtiv ja koordineeri keskus, mille nimeks sai Eesti Rahvuskomitee. Põrandaaluse rahvuskomitee sünniajaks peetakse 23. märtsi 1944, mil ühisel kokkutulnud koosolekul fikseeriti ERK eesmärgid, koosseis ja juhtkond. ERK esimeheks valiti Kaarel Liidak ja sekretäriks Juhan Reigo. Et luua komiteele erudeeritud ja usaldusväärset juhtkonda, asuti koheselt selle liikmeskonda moodustama teatud ja tuntud ning võimekatest isikutest. Kõigepealt koopteeriti Rahvuskomiteesse mitu välisliiget (Rei, Laretei,Varma, Neuhaus ja Laid), seejärel kutsuti Eestist veel lisaks Otto Tief ja Richard Övel.
Tief, kes oli viimased kümme aastat poliitilisest tegevusest hoidunud, ei saanud kutsele vastata keeldumisega. Ei saanud, sest see oleks olnud sellele mehele loomuvastane. Kuigi ise ambitsioonitu, oli ta alati olemas nii Eesti riigi kui ka kaasinimeste jaoks, kui tema abi vajati.
Järgnevalt peeti ERK koosolekuid valdavalt Otto Tiefi tööruumes Maapanga hoones Sakala tänaval.15. või 16. augustil toimunud koosolekul valiti Rahvuskomitee esimeheks juba Otto Tief. Järgneval, 25. augusti koosolekul teatas Tief, et on ühendust võtnud endise peaministri Uluotsaga, kes on loodavasse Eesti Vabariigi valitsusse valinud kümme liiget kelle nimesid oli tol hetkel veel nende julgeoleku huvides vara avalikustada. Otto Tiefile oli ta ülesandeks teinud asjassepuutuvate isikutega personaalselt vestelda, et neilt määramiseks isiklik nõusolek saada.
Eesmärk oli suur ja õilis– loodeti taas leida ja ära kasutada hetke suurriikide vahelises võimuvaakumis, nagu see oli õnnestunud juba esimesel korral Eesti Vabariigi väljakuulutamisel. Raske on spekuleerida teemal, kuivõrd pidas Rahvuskomitee reaalseks oma relvajõudude loomist ja sobival hetkel nende kasutamist. ERK oli omakorraldustes kutsunud eestlasi üles rindel koos sakslastega nõukogude vägede vastu võitlema. Kui aga sakslased alustasid korrapärast taandumist, veenduti peagi edasise ainult oma jõududega organiseeritud vastupanu mõttetusele. Sakslased ei olnud kuni lahkumishetkeni nõus lahingvarustust loovutama ja Rootsist kui neutraalsest riigist oli relvi saada võimatu. Üksikuid entusiastlikke löögirühmi (nagu „Pitka poisid“) küll tekkis kuid organiseeritud tegevuse jaoks ei olnud see kuigi arvestatav jõud. Helmut Maandi kirjutab ,et „Tief püüdis Pitkaga ühendusse astuda, et üheskoos tegutseda , kuid see ei läinud tal korda...“
Nii ei olnud ERK eesmärgiks ka mitte tegutseva valitsuse moodustamine, vaid Eesti iseseisvuse taastamise väljakuulutamise kaudu de facto tagada Eesti Vabariigi säilimine rahvusvahelise õiguse alusel de jure. Loodav valitsus pidi iseseisvuse Eestis avalikult sobival hetkel välja kuulutama ning sellest ka dokumentaalsed märgid maha jätma. Edasi olnuks reaalne selle valitsuse tegevus järjepidevuse hoidjana juba emigratsioonis. Otto Tief korraldas oma perekonna emigreerumise Rootsi ning jäi ise Eestisse kavatsusega neile oma ülesande täitmise järel peatselt järgneda. Ometi lahutas mehe otsus peaministriamet vastu võtta ta oma perest igaveseks.
18. septembril määras peaminister raskesti haige ja isehaiglas ravil viibiv J. Uluots oma dekreediga ametisse Eesti Vabariigi valitsuse eesotsas peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tiefiga ning avalikustas selles dekreedis ka ülejäänud valitsuse koosseisu. Valitsuse nimetamiseks teavitati koheselt ka võtmeisikuid välismaal: saadik Stockholmis H. Laretei telegrafeeris valitsusemoodustamisest saadik A. Tormale Londonis, kes sellest omakoda informeeris peakonsulit New Yorgis J. Kaivu. Saadik Laretei informeeris valitsuse moodustamisest ka Stockholmis resideeruvaid välisriikide saatkondi ja ajakirjandust. Saadik Torma informeeris sellest ametlikult Briti välisministeeriumi.
20. septembril lahkus peaminister J. Uluots Eestist Rootsi. Samal päeval O. Tiefi kokku kutsutud koosolekul Maapangas otsustas loodud valitsus tegevusse asuda ning teha see teatavaks vastava „Riigi Teataja“ trükkimise ja levitamisega. Koosolekule hilinemisega jõudnud Johan Holberg, kes loodud valitsuses oli saanud sõjaministri ülesanded, loobus ootamatult tehtud provokatsioonilise avaldusega oma ametikohast ja lahkus samas koosolekult. Kuna Otto Tiefil olid piiramatud volitused J. Uluotsalt, otsustas ta uue kandidatuuri leidmiseni ka sõjaministri kohustused enda peale võtta. Valitsuse liikmed pidasid seda lahendust otstarbekaks, seal samas muudeti vastavad käskkirjad ja anti need ERK trükikotta. Samas koostati ka trükitult avaldamiseks valitsuse deklaratsioon, millega informeeriti avalikkust valitsuse tegevusse astumisest, Eesti rahva kuulumisest Läänemaailma, okupatsiooni ülekohtust jne. Deklaratsioonis teatati, et valitsus jätkab võitlust Eesti iseseisvuse taastamiseks.
(järgneb)
