Raevanglas saab näha ämbrist leitud ennesõjaaegseid fotosid
Veel kuu aega saab Tallinnas Raevanglas fotomuuseumi galeriis vaadata üht eripärast näitust, kus rullub lahti Võrumaal Vastseliina kandis tegutsenud külapiltnik Mihkel Timmo piltide lugu. Tema jäädvustused 1930. aastatel elanud inimestest on nüüd, 70 aastat hiljem esmakordselt laiemale publikule vaatamiseks välja pandud.
"Nende piltide sõnum kaasaegsele inimesele on selles, et vanu fotosid ja negatiive ei maksa kunagi ära visata. Olgugi, et me neile jäädvustatud inimesi üsna sageli ei tunne, räägivad fotod meiega. Nad räägivad pildikeelt," sõnas näituse kokkupanija, fotograaf ja filmioperaator, ise samuti Vastseliinast pärit Ago Ruus.
Mihkel Timmo (1906-1955) töötas Vastseliinas fotograafina alates 1930. aastast kuni sõja lõpuni, tema tööpiirkond laius Oravalt Missoni. Timmo oli hea suhtleja ning inimesed, keda ta jäädvustas näevad fotodel seetõttu väga pingevabad ja loomulikud välja.
Negatiividest veranda aknaklaasideks
Kui rinne 1944. a augustis Vastseliinast läbi läks, põles alevis maha palju maju, teiste hulgas ka Timmo ateljee ja korter. Peavarju leidis Timmograaf, nagu rahvas teda kutsus, põlengu järel Jaan Markna majast. Uues elamiskohas viis sissekäik majja läbi tänavapoolse veranda, mille klaasid sõja ajal purunesid. Aknaklaasi polnud saada ja et mitte lüüa avasid ilmastiku kaitseks kinni laudadega, pakkus üüriline Timmo aknapindade katmiseks oma kasutatud klaasnegatiive.
Klaasid seati aknaavadesse üksteise kõrvale ja sedaviisi moodustus omapärane pildinäitus – majja sisenedes või sealt väljudes läbiti justkui vitraažidena akende ees seisvate klaaside väli. Pildid olid küll negatiivis, kuid kujutlusvõimet pisut appi võttes tundis ära nii inimesed kui maastikud ja muud vaated. Seda väljapanekut käidi isegi spetsiaalselt imetlemas.
"Tänapäevases tähenduses oli tegu justkui happeningiga," mõtiskles Ruus. Elu läks edasi ja ühel päeval asendati Timmo klaasid päris aknaklaasidega. Ruus leidis need klaasid mõni aeg tagasi täiesti juhuslikult sellesama maja kuurist, aastakümneid rahus ja vaikuses seisnud ämbrist. Majaomanikud pidasid klaasnegatiive täiesti tavalisteks vanadeks klaasitükkideks.
Vanad fotod jutustavad pildikeeles
Võib öelda, et neil fotojäädvustustel vedas. "Ühe vanainimese juurde jõudsin siis, kui ta oli nädal varem kõik oma fotod lõkkes ära põletanud. Kellele neid vaja on, põhjendas ta. Aga ikka on ju!" rõhutas Ruus.
Skänneeritud ja tänapäevaselt trükitud fotod on haruldaselt detailirohked, pakkudes vaatajale paberfotodest palju enam. "Võrus tuli minu juurde üks naine, kel oli käes seesama pilt, mis nüüd siin seinal - kaks last ja kass tooli all. Üks lastest fotol on too naine. Aga ta ütles, et tema pilt on teistsugune - kassi pole. Tegelikult on küll, paberfoto on lihtsalt tumenenud ja kiisut pole seetõttu näha. Näitusefotol, mis on valmistatud kaasagse tehnoloogiaga ja trükitud suurelt, on kass täiesti olemas!" selgitas Ruus ning põhjendas, et selle tagab klaasnegatiividel olev paks hõbedaemulsiooni kiht, tolleaegsed fotomaterjalid olid väga head.
