Otto Tief peaministri rollis ja kohtu all
21. septembril 1944 toimusid Tallinnas relvakokkupõrked Pitka meeste ja sakslaste vahel. Osa vabariigi valitsuse ja Rahvuskomitee liikmetest lahkusid linnast kolme hangitud veoautoga üle Riisipere Matsalu-Puise randa, et sealt paatidel Rootsi evakueeruda. Otto Tief jäi koos Helmut Maandi ja Juhan Reigoga Tallinnasse, et organiseerida rüüstamiste ärahoidmist.
Riigi Teatajast oli trükitud 200 eksemplari, kui kella 16-17 vahel algas Vene pommirünnak Tallinnale, mille käigus ka ERK trükikoda tabamuse sai.22. septembri hommikul kella 9 paiku lahkusid Otto Tief ja koos temaga J. Maide, J. Reigo ning H. Maandi Tallinnast Reichspost`i autobussil. Pika Hermanni torni jäi neist lehvima Eesti lipp. Kell 11.30 jõudsid linna esimesed Vene tankid.
Vabariigi valitsuse liikmed sõitsid esmalt Riisiperre, kus kogunesid Riisipere seltsimajas. Sealt edasi viis põgenike tee Matsalu-Puise randa, kus Põgari palvemaja köögis peeti viimane koosolek põgenemise küsimustes. Oodati kiirpaati Rootsist, mille tulek oli kokku lepitud 22. septembril, paraku jäi aga oodatud paat õigel ajal tulemata ning seejärel puudusid juba põgenemiseks ka mistahes muud võimalused.25. septembril lõpetati asjatu ootamine, sest venelased olid juba kuulduste järgi 15 kilomeetri kaugusele Ridalasse jõudnud. Kohapeal peideti osa kaasas olnud rahast ja valitsuse trükkimata jäänud deklaratsiooni ärakiri. Aga andkem edasiseks sõna asjaosalisele endale.
Otto Tief kirjutab oma mälestustes: „Sidepaati meie evakueerimiseks Rootsi ei ilmunud. Puise randa kogunenud rahvas läks laiali, kuna Nõukogude väed lähenesid. Mina läksin läbi vee ühele saarele olukorda selgitama. Seal kuulsin, et järgmisel saarel on ETK inimesi, kellel on lootus korda seada mõni paat, kuna neil olevat kaasas paadimootor. Kuid püsiva meretuule tõttu oli vesi kõrge, mis ei võimaldanud jalgsi läbi mere minna ja puudusid ka muud vahendid. Sellepärast otsustasin tagasi minna Puisesse. Seal selgus, et rand oli juba okupeeritud Nõukogude sõjaväelaste poolt. Minu sumadanid olid nende poolt ära viidud. Küla vahele minnes lasti minu pihta mõned paugud selja tagant. Kui peatusin, tuli minu juurde üks vene keelt rääkiv ohvitser ja nõudis mult taskukella, öeldes, et seda on tal vaja. Ma andsin ka keti aga seda ta ei võtnud. Puises ootas mind Reigo. Läksime temaga jala Haapsallu ja sealt sõjaväerongiga, kuhu lasti ka eraisikuid, Riisipere jaama. Sealt läksin ma koju Jaanika tallu, kuna Reigo sõitis edasi Tallinnasse.(---)
10. oktoobril oli soe päikesepaisteline ilm. Mina töötasin kartulipõllul, kui tuli talu ajutine perenaine, minu vennanaine, kuna mu naine lastega oli juulikuus pagenud mootorpaadiga Rootsi ja ütles, et mulle on tulnud külalised. Palusin teda külaliste eest hoolitseda, lubades varsti tulla. Koju jõudes leidsin eest mõned sõjaväelased – venelased. Üks neist nimetas end kapten Zaharoviks ja teatas, et mind oodatakse eesti Täitevkomiteesse, nimetas vist kutsujana Karotammi, komitee esimeest. Ühtlasi nõudis ka sõjariistade ja kulla väljaandmist ja vaatas kohe otsides puhvetisse ja riidekappi, käskides sisse pakkida mu Eesti sõjaväe mundri ja kaasa võtta sumadaniga toitaineid, selga panna talveriided, öeldes, et ilm võib külmaks minna. Siis käsutati mind autosse, kuhu asus Zaharov ühe teise sõjaväelasega. Naabri talu omaniku Arnolt Ahmani äraolekul toodi kinnisest kuurist kellegilt küsimata välja sõiduauto ja seoti sleppi ning sõit läks lahti. Tallinnas laial tänaval Pagari tänava nurgal, kus asus ja asub ka nüüd Julgeoleku komitee– tšekistide (nagu nad endid ise nimetavad) staap, peatati mind tükiks ajaks mingisuguste vormaliteetide täitmiseks.(---)
Viimaks viidi mind ühte pikka koridori, kus oli palju teisi tundmatuid vahistatuid. Mul tuli oodata kaua, ilma et minu liikumist oleks seal jälgitud. Muidugi uksed olid valve all. Viimaks viidi mind ühte tuppa, kus kohe toimus minu põhjalik läbiotsimine ja minu ning äravõetud asjade registreerimine. Mingit süüdistust mulle ei esitatud, ega küsimusi selle kohta ei vastatud. Mind paigutati sama maja keldrisse. Nii lõppes kutse külla Karotammile.“
Peagi viidi Tief Tallinnast edasi Moskvasse Lubjanka eeluurimisvanglasse, sealt edasi aga Butõrka vanglasse, kus ta oma saatusekaaslastest kuni kohtuni midagi ei teadnud. Kohus nende üle toimus 1945.aasta juuli alguses. Laseme jätkata tal endal.
„Juuli algul 1945, vist 2. kuupäeval korjati meid kokku „musta kaarnasse“ ja kõva keelu all, et ei tohi rääkida, välja piiluda, sõidutati meid kohtusse. See oli Nõukogude Liidu Ülemkohus selle sõjakolleegiumi koosseisus.(---)
Meid paigutati süüpingile vist järjekorras – Tief, Maide, Susi, Pärtelpoeg, Sumberg, Pikkov, Kaarlimäe.(---)
Kohtukäik oli lühike. Kuna puudus süüdistaja-prokurör, anti sõna pärast süüdistusakti ettelugemist kohtualustele nende istumisjärjekorras.(---)
Ära kuulanud kohtualuste seletused, läks kohus nõupidamisele. Otsus kuulutati välja suuliselt vist järgmisel päeval. Selle otsuse järgi olime me süüdi mõistetud isamaa reetmises, mitte Nõukogude Liidust lahti löömises, milles oli meile süüdistus esitatud. Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Karistuseks oli vabaduse kaotus tähtajaliselt kõigile peale Maide, kes oli mõistetud mahalaskmisele. Lisakaristuseks oli määratud peale vabadusekaotuse lõppu veel kodanikuõiguste kaotus vist kõigile 5-ks aastaks. Vabadusekaotuse määrad olid: Tief– 10 aastat, Susi ja Pärtelpoeg 8 aastat, Sumberg, Pikkov ja Kaarlimäe – 5 aastat. Kuuldavasti muudetud Maide kõrgeim karistus 10-ks aastaks vangistust, kuid kindlad andmed mu puuduvad.“
