Miks tõi Jõgevamaa Änkküla aardeleid oodatust väiksema leiuautasu?
Eesti ala kaugema mineviku tundma õppimiseks hindamatu uurimismaterjal. Viikingiaegsed mündiaarded on seal hulgas kõige olulisemad, kuna kajastavad seda ajalooperioodi, mille kohta kirjalike allikaid ei ole. Ajaloolist väärtust on väga keeruline kui mitte võimatu rahasse ümber arvutada, samas on korrektsel leidjal Muinsuskaitseseaduse alusel õigus leiuautasule. Seetõttu arvestavad eksperdid ajaloolise väärtuse kõrval ka müntide turuväärtusega st rahvusvahelistel oksjonitel makstavate hindadega. Leiuautasude üks eesmärk on motiveerida leidjaid illegaalse musta turu asemel pöörduma Muinsuskaitseametisse ning leidudest teada andma, et informatsioon jõuaks ajaloolaste ja arheoloogideni.
Igal mündiaarde leiuautasu määramisel arvestatakse nii aarde leidmise ja riigile üle andmise asjaolusid kui arheoloogilist leiukonteksti. Samuti hinnatakse numismaatiliselt aarde koosseisu, müntide haruldust ja säilivusastet. Mida paremini on münt säilinud, mida haruldasem, seda kõrgem on ka tema turuväärtus. Meie leidudes valdavas enamuses olevad Saksa mündid on reeglina vermitud halvasti või väga halvasti, sageli loetamatud ja määramatud, mistõttu on need ka odavamad. Parema säilivusega Inglise mündid või Skandinaavia päritolu mündid on haruldasemad ja seeläbi ka keskmiselt kordades kallimad. Samas ka halvasti säilinud ja tavalised mündid, mida oksjonimajad ei pruugi müükigi võtta, omavad ajaloolist väärtust, mida riik leiuautasu määramisel arvesse võtab.
Ükski leiuautasu määramine ei ole ühe amentiku otsus vaid on kollektiivne arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu ettepanekuid arvestav seisukoht, mis langetatakse kõigi asjaolude kaalumise järel. Kõiki erinevaid aspekte arvesse võttes on igati võimalik, et mõni väiksem, kuid väärtuslikumaid münte sisaldanud aare võib olla hinnalisem kui suur, ent halvas seisukorras tavamüntide leid.
Seega süvenemata leiu sisusse ja leidmise asjaoludesse on meelevaldne ja äärmiselt kohatu tuua Änkküla aardeleiu ja leiuautasu summa võrdluseks hoopis teistsuguse koostise ja leiusituatsiooniga aardeleidu Ida-Virumaalt ja selle leidjatele määratud leiuautasu.
Virumaa mündiaare saadi maapõuest algsest asukohast kätte monoliidina, potipõhi üle 100 mündiga puhastati välja laboris. Aarde 251st mündist üle poole moodustasid Inglise ja Skandinaavia päritolu heas seisukorras mündid. Teaduse seisukohast on tegemist ainulaadse leiuga nii koostise, säilivusastme kui dateeringu poolest. Änkküla aarde 308 münti olid maapõues pinnasetöödega juba leidmise hetkeks segi pööratud ja ajahambast kõvasti pureda saanud. Peamiselt Saksa päritolu mündid ei olnud haruldased, olid halvasti säilinud, nende turuväärtus oleks oluliselt väiksem olnud igal mündioksjonil. Samas on mõlemad leiud olulised infoallikad hilisrauaaegsete kaubasuhete, -teede, asustuse uurimisel. Mõlema leiu avastajad väärisid ka kõrget tunnustust, mistõttu määrati ka mõlemal juhul kõrgeim võimalik leiuautasu.
Sel aastal on Muinsuskaitseamet määranud aasta esimeses pooles juba 65 950 euro ulatuses leiuautasusid, mis näitab, et riik on vastu võtnud otsuse tunnustada kultuuriväärtusega leiu leidjaid väärilise autasu määramisega, hinnates kõrgelt nii ajaloopärandit ja sellega seadusekuulekalt ringi käimist.
Änkkülast täpsemalt:
2013. aasta sügisel kontrollisid Muinsuskaitseameti ja Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogid Jõgevmaa Detektoristide Klubi leiuteadet. Jõgevamaal Änkküla külas ilmnenud viikingiaegsed hõbemündid viitasid piirkonnas peituvale muinasaardele. Leiualal viidi läbi arheoloogilised eeluuringud – tehti proovišurfid ning detektoriga künnikihi seire, et kindlaks teha võimaliku kultuurkihi olemasolu ja piiritleda leiuala. Päästekaevamised aarde algse asukoha välja selgitamiseks ja aardejääkide kokku korjamiseks otsustati läbi viia kevadel. Kuna kultuurkihti eeluuringute käigus ei tuvastatud, otsustati kasutada aardejääkide kokku kogumiseks ekskavaatorit.
Kihthaaval pinnast eemaldades ja leide dokumenteerides oli võimalik, lähtudes aardejääkide levikuala „kokkutõmbamisest“, kindlaks teha ka arvatav aarde peitmise koht. Päästekaevamiste käigus avastati veel majapidamislohk ja hoonepõhi, mille vahetus läheduses säilinud kultuurkiht arheoloogiliselt läbi kaevati. Leiumaterjal hoonepõhjast viitab muinasaja lõpuperioodile. Änkküla aare koosneb kokku 308 viikingiaegsest mündist, millest suures ülekaalus, tervelt 289, on Saksamaal löödud vermingud. Aarde varaseim võimalik peitmisaeg on aasta 1089.
Loe lugu aardeleiust siit.
