Logopeed-eripedagoog selgitab: mida teha, et laps saaks olla 1. klassist alates edukas?
Tuleb õppida vaatlema nii, et ikka näeks ka ja kuulama nõnda, et ikka kuuleks ka; sest õpetaja töökorralduste mõistmine ja meelde jätmine nõuab nii tähelepanu, taju, mõtlemist kui ka mälu.
Eripedagoog tegeleb tavalasteaias lastega, kellel on vaja erinevates valdkondades midagi korrigeerida: tunnetusprotsesside arendamine, üldine kõnearendus, sh suhtlemisoskus, häälikute seadmine.
Meie lastel on kõige sagedasemad häälduspuuded seotud R-i ja S-i vaeghääldamisega, ette on tulnud paljude häälikute asendamist, segistamist, mõnikord üldse puudumist. Mõne lapse kõne on olnud üsna raskesti mõistetav. Tahaksin siinkohal tänada lastevanemaid, kes kenasti kodus lapsega harjutavad, kui selleks tarbeks on märkmik sisse seatud. Püüame ikka toimetada nõnda, et laps suudaks 1. klassi alguseks kõiki häälikuid puhtalt hääldada. Paraku pole see alati võimalik, kui on näiteks tegemist düsartria nähtudega, hambumusdefektidega või muude spetsiifiliste probleemidega.
Üldiselt on Eestis välja kujunenud nii, et eripedagoogilist abi saavad ainult kõige probleemsemad lapsed. Kui laps on arenenud üldises mõttes eakohaselt ja häälduspuudeid ei ole, siis eripedagoog nendega ei tegele. Kuna meil siin Surjus ei ole laste arv suur nagu linna lasteaedades ja vallavalitsus on võimaldanud kohapealse teenindamise, siis on võimalik tegeleda ka eripedagoogilise ennetustööga. Nii nagu arstki, kes muidu ravib, kuid kes nõustab vajadusel inimesi ka tervisliku toitumise ja liikumise osas.
Koostöös meie tublide lasteaiaõpetajatega korrigeerisime lasteaia õppekavas ettevalmistuse osa eesti keele ja matemaatika õpetamiseks. Algusest peale on meie koostöö väga hästi laabunud. Tänud neile! Iga lapse puhul on arenemise käigus märke, mida tuleb eos märgata ja sellele vastavalt õpetamisega reageerida. Väga oluline on näiteks keskendumisvõime, mis algab silmsideme loomisest tunni alguses. Tähelepanu koondamise võimeta pole võimalik kuulata, vaadelda ega ühtki tööd teha. Kõik oleme mõnikord märganud, et laps kuuleb, aga ei kuula; vaatab, kuid ei näe, mida eeldame.
Et midagi meelde jätta, on tarvis mälu. Treenime operatiivmälu mahtu (piltide abil) ja verbaalmälu(kuuldud sõnade meelde jätmisega)vastavate harjutuste kaudu. Oleme ju kõik puutunud kodus kokku sellega, et palume tuua poest näiteks piima, juustu ja suhkrut. Tooja kotist aga leiame piima, vorsti ja soola (ja mitte ainult laste puhul).
Lisaks mälumahu suurendamisele on vaja arendada mõtlemist. Õpime loendama, võrdlema, järjestama, rühmitama, hulki ühendama; analüüsima– leidma sarnaseid ja erinevaid tunnuseid, leidma üldnimetusi, eristama liigset ning põhjendama oma valikut.
Õppetöö 1.klassis eeldab lapse psüühiliste protsesside – tajude, mälu, mõtlemise ja kõne kindlat arengutaset. Iga psüühiline protsess kujuneb omaette, eraldi, kuid samaaegselt koos teiste protsessidega, olles mõjutatud teistest ja mõjutades ka ise teisi. Pidev omavaheline põimumine kujundab lõppkokkuvõttes uued arengu kvaliteedid.
Väga oluline on õigel ajal kujundada lugemis- ja kirjutamisoskuse eeldusi. Mis on siis need eeldused? Eeldused lubavad üht või teist õpitavat osa paremini omandada. Näiteks tähtede ja numbrite õppimise juures mängib suurt rolli nägemistaju, sealhulgas optiline taju. Kui eelnevalt on läbi tehtud piisav hulk optilist taju arendavaid harjutusi, siis on lapsel hoopis kergem õpitava tähe või numbri kuju meelde jätta. Ja kui tegevus toimub veel mänguliselt, siis tunneb laps lisaks kõigele rõõmu ja naudingut. Silma ja käe koostöö kujuneb näiteks hästi välja skeemi järgi klotsidest ehitades. Teine tähtis lugema õppimise eeldus on häälikute tajumine sõnades ja häälikanalüüsi valdamine, s.o häälikute järjekorra tajumine sõnas: mis häälik on sõna alguses, lõpus; milline on 2., 3. häälik jne.
Laps on häälikanalüüsi omandanud, kui suudab mängida sõnaketi mängu: öeldakse järgemööda sõnu, kusjuures iga järgmine sõna peab algama eelneva sõna lõpuhäälikuga. NÄITEKS: ema- aken- nagi- isa jne.
Toetan lasteaiaõpetajaid ka tähtede ja numbrite õpetamisel, kui lapsel ei taha need kuidagi meelde jääda. Kodus tähtede õppimise juures tuleks silmas pidada, et tähtede nimed on mitte EN, vaid N; mitte GE, vaid G, sest varem valesti õpetatut ümber õpetada on teadagi raske. Sõnade kokku veerimisel näeme sageli, et laps „nokib“ tähthaaval, pidades vahepeal pause, mis toob omakorda kaasa selle, et ta unustab sõna alguse enne kui lõpuni jõuab. Veerimisel tuleks jälgida, et eelmisest häälikust enne lahti ei lase, kui järgmisest kinni saab. See toimub samuti nagu häälimiselgi. MM-IINN-AA (MINA). Kui kaks tähte on kõrvuti, siis ei hääldata N-N vaid venitatakse pikalt NN (KONN).Sageli ei hoia lapsed näpuga järge- tahavad silmadega tähti haarata, siis aga kaotavad järje ja ütlevad aimamisi sõna valjult välja. Pakuvad huupi ja see pole üldse hea, parem lugegu hästi aeglaselt.
Kõigepealt tuleks harjutada näpuga liikuma lugemise taktis (kui hääldab A, siis on näpp A all ja kui I, siis I all. Hiljem, kui veerimine juba libedamalt läheb, võib joonlaua abil järge pidada.
Ja väga tähtis on loomulikult loetu mõistmine. Loetust arusaamist võivad takistada ta piiratud sõnavara, lapse üldine arengutase jne. Lugemistehnika arendamiseks võiksin ehk soovitada raamatupoodides müügil olevat töövihikut “HÄÄLIKUST JUTUNI” (autoriteks logopeedid Kai Mäses, Merike Varandi), seal on toredad harjutused, mis aitavad lugemisoskuse kujunemisele kaasa ja mida saab laps kodus ema-isa abiga väga edukalt kasutada.
Kuueaastaste laste õpetamisel tulekski pöörata tähelepanu lugemisoskuse ja kõne süsteemsele arendamisele, sh jutustamisoskusele.
Esimese klassi õpilast ootavad aabitsas on küll toredad lood, kuid nad on peidetud päris pikkadesse tekstidesse. Töökorraldused on töövihikutes sageli mitmeosalised. Laps, kes vaevu veerib, takerdub loetavasse ja tunneb end võrreldes teistega halvasti, mistõttu võib enesehinnang langeda. Kui laps tajub algusest peale edutust, kahaneb tema eneseusk, kaob õpihuvi ning psüühika võib saada ränga hoobi.
Sageli tekivad õpiraskused just kehva lugemisoskuse tõttu. Ja siis on elu loomulikuks koostisosaks need lõputud õhtused koosõppimised, mis kurnavad nii last kui vanemat. Lisaks koolis järeleaitamistunnid, tugiõpe jne. Samas ei piisa pelgalt lugemisoskusest ja numbrite tundmisest, kooliküpsus hõlmab endas nii füüsilist, vaimset kui sotsiaalset valmisolekut.
Psüühiliste protsesside ja kõne hea arengutase on õpioskuste vundamendi alumine kiht, millele tulevad lugemise ja kirjutamise baasoskused ja seejärel lugemine kirjutamine ise. Olen veendunud, et mõistlikum on püüda probleeme ennetada, kui hiljem neid koolis korrigeerima hakata.
Kooliks valmistumine algab sisuliselt lapse sünnist ja kestab kooliminekuni. Kodu osatähtsust lapse arengus ei tohi alahinnata. Hea lastetuba on oluline, et laps saaks koolis ning edaspidises elus hästi hakkama ja et tal oleks koht, kust vajadusel jõudu ammutada.
Ei tohi unustada ka väärtuskasvatust: ausust, õiglust, töökust; kuidas istuda, astuda, oodata järge, pöörduda, tänada, vabandada, arvestada kaaslastega; olla tähelepanelik, hooliv ja viisakas. Lõviosa inimese väärtushinnangutest kujuneb välja 5-6aastaselt, seega on meie isiklik eeskuju ja töö selles valdkonnas ülitähtis.
Tasub meeles pidada, et praegu sõltub meist meie võsukeste areng ja heaolu, kuid meie eluõhtu heaolu määravad ära nemad. Parim viis lastest hoolida on pöörata neile palju tähelepanu, tegeleda nendega nii palju kui võimalik; arendada mitmekülgselt ja anda hea haridus, sest haritud inimesel on võimalusi ja valikud rohkem... Ega asjata laulnud juba meie esivanemad: „Õpi keeled, kanna kübarat...!“
