Mis seob Keila-Joa mõisa ja printsess Dianat?
“Mõte Keila-Joa loss renoveerida tekkis Inglismaal, ajaloolist Windsori lossi külastades,” meenutab kevadel taasavatud lossi omanik Andrei Dvorjaninov viie aasta tagust külaskäiku saareriiki, Euroopa meistrivõistlustele ratsutamises. Meremõisas elava inimesena oli tal teada – lossi kompleksi kuulub ka taastamist vajav tall ja lähedusse on võimalik rajada maneež kõrgetasemeliste ratsavõistluste läbiviimiseks.
Miks mitte siia, Keila – Joale, rajada Windsori Eesti variant? Seda enam, et eesti ratsasport, mille üheks sponsoriks Andrei Dvorjaninov on, vajab ammu rahvusvahelistele nõuetele vastavat moodsat ratsakompleksi. Ja Vene tsaari hilisema ihuarhitekti,19. sajandi Peterburi palju paleesid projekteerinud Stackenschneideri kavandatud Keila-Joa loss oleks selle kompleksi südameks.
Vanast karjalaudast saab tall, tallist aga, mille hiilgust meenutavad vaid uhked võlvkaared, tuleb restoran-pubi. Pidada saaks siin ka konverentse, rahvusvahelisi sümpoosiume – mida iganes.
Sellised on Andrei Dvorjaninovi mõtted. Nii mõelda ja unistada julgeb aga ikka ainult inimene, kes asja tunneb. “Enne Keila-Joa lossi ostmist olime koos elukaaslase, sisearhitekt Marje Luhalaiuga renoveerinud mitu vana villat Meremõisas, vanu hooneid Tallinnas,” meenutab Andrei Dvorjaninov.
Siis, Windsorist naastes, otsustatigi 2010. aastal omandada Keila-Joa loss. Hoolimata sellest, et hoone oli peale Nõukogude vägede lahkumist kaheksa korda oksjonil olnud ja keegi polnud soovinud omanikuks saada. Töö, mis ees ootas, tundus mõõtmatult suur.
“Saime täielikult lagastatud hoone. Ei olnud laeornamentidest ega parketist jäänuseidki järel, seinu kattis tumeroheline õlivärv. Vahetada tuli katus, uksed ja aknad,” meenutab lossiomanik nelja aasta tagust minevikku. “Kus teised nägid ületamatuid probleeme, seal nägime meie võimalust kõik korda teha,” muigab Marju Luhalaid. Hoogu andis ka lossi väga väärikas ajalugu: hoone on kuulunud sellistele kuulsatele baltisaksa suguvõsadele nagu Beckendorfid ja Volkonskid, lossi on külastanud Vene tsaarid ja tsaarinnad, siin on kirjutatud Vene hümn.
Pärast lossi omandamist alustati projekteerimistöödega. Lagede ornamente aitasid taastada Peterburi Kunstide Akadeemia ajaloolased – seda arhitekt Stackenschneideri teiste neogooti stiilis rajatud paleesid jäljendades.
“Kui ka siseviimistlus peaaegu valmis oli, seinad üleni valged, siis ma ainult ahhetasin. Pidin valima seintele värvitoonid. Aga millised? Nii ilus tundus kõik,” meenutab Marje Luhalaid oma raskemaid otsuseid. Seinad said kaetud heledate pastelsete toonidega. Ka mööbel taheti leida võimalikult lähedane originaalile. Siin oli kunagi olnud kuulsa Saksa mööblimeistri Gambsi mööbel, teab Andrei Dvorjaninov. Kust seda aga saada? Lahenduse pakkus välja krahv Spencer, printsess Diana vend, Althorpi lossi omanik. Tema soovitaski võtta Althorpi lossi mööblist valmistatud koopiad. Nii on siinses lossis Diana lapsepõlve kodu mööbel.
“Uus mööbel lubab külalistel ennast kodusemalt tunda, jalgu puhata” ütleb Andrei Dvorjaninov. Seda on vaja –kaugemad ekskursioonigrupid on tulnud USA-st, lähinaabrite turismibussid on siin igapäevased. Neli aastat kestnud töö esimene järk – loss – on renoveeritud. On see tegijatele rohkem äriprojekt või missioon? “See on missioon,” ütleb Marje Luhalaid. See missioon peab aitama elu ja äri kogu Lääne-Harjumaal elavdada,” lisab Andrei Dvorjaninov. “Nii et see ennast ka majanduslikult ära tasub.
