Kuidas Saarde valla reisikirjanik sattus tšetšeeni võitlejate kätte
Ekspeditsioonil osales 10 inimest (seitse meest, kolm naist) kahel ToyotaLand Cruiser 80-l ning Land Rover Discovery II-l; teiste seas ka Saarde valla reisikirjanik Marko Kaldur. Pärast mitmepäevast Venemaa avaruste läbimist ning peaaegu nädalast Gruusia mägedes tiirutamist jõuti lõpuks öö hakul Tšetšeenia piiresse. Tiirutades ringi piirkondades, kus kaardi ja GPS-i järgi pidanuks arvukad külad paiknema, avanes silmadele vaid mürsulehtritest üles küntud maastik ning üksikud võssa kasvanud varemed.
See kõik on Tšetšeenia sõdade tulemus– kunagised rahvarohked ja haritud alad on nüüdseks välja surnud ja metsistunud.
Ning korraga – järjekordses metsatukas astus esimese masina ette musta särgi ja laiguliste pükstega võõras. Hetk hiljem rebiti autouksed lahti ja ustest-akendest torgati sisse püssitorud. Kõik käis nii kiiresti, et autos olijateni jõudis šokk alles jupp aega hiljem. Ekspeditsioonilised olid langenud tšetšeeni võitlejate varitsusele. Võimatu oli kindlaks teha, kellega konkreetselt tegu – kas bandiitide, narkovedajate, sõjaväelaste, piirivalvurite või lihtsalt kohalike relvahulludega.
Meeste vormidel puudusid igasugused eraldusmärgid ning mõnel olid jalas saabaste asemel tavalised rannaplätud. See olukord võimendas veelgi selgusetust ning ka mõningast hirmu tuleviku väljavaadetees. Eriti kuna tšetšeenid ei hoidnud end tagasi demonstratiivsel relvadega vehkimisel.
Pikapeale koorus jutuajamisest siiski välja, et tegu on piiri valvavate võitlejatega, kes seal juba aastaid viibinud, vaid aeg-ajalt puhkusele pääsedes. Metsaelu oli mõnelegi neist jälje jätnud ning üsnagi mitmeti mõistetavate pilkudega uudistati nii eestlaste maastureid kui ka tehnikat. Ometigi tšetšeenid „rahustasid“ eestlasi, et olukord võinuks palju hullem olla, kui oleks satutud läheduses patrullivate venelaste kätte. Ühtlasi mainiti, et ekspeditsioonilised olid õnnega koos – küla varemed, kus varasemalt laagripaika otsides ringi sõideti, olevat mineeritud. Lõpuks saabus lähimast asulast kõrgem ohvitser ,kes autod kordonisse eskortis.
Seal toimus järjekordne dokumendikontroll ning peedistamine FSB nooremohvitseri poolt, kes eestlasi vägisi üritas spioonidena vahele võtta. See tal siiski õnneks korda ei läinud.
Vintsutatuna lõpuks kadalipust ning sõjaväelaste küüsist pääsenuna pöörati otsekohe autod Groznõi poole, et ööseks iga hinna eest nelja seina vahele pääseda. Nagu kohalikudki hoiatasid, siis selles Tšetšeenia piirkonnas telkimine pidavat tervisele üsna ohtlik olema.
Öine Groznõi jättis võimsa mulje. Hiiglaslikud luksushotellid, pargid ning bulvarid, mošeed, Kadõrovi uhke residents, uusehitised ja rajatised kesklinnas – ning kõik see valgustatud miljonite tulede ja prožektoritega. Täpselt nagu läänelikes suurlinnades. Hotelle aga– erinevalt läänest – Groznõis eriti ei ole. Esimesed kaks valikut olid hinnaklassilt kõike muud kui sobivad– seda tõestasid luksuslikud limusiinid ning sportautod hotellide ees. Lõpuks jõudis eestlaste maasturite korteež tagasihoidlikuma hotelli juurde, kuhu õhtustest närvesöövatest sündmustest vintsutatud rändurid ära majutati.
Hommikuks oli närvipinge mõnevõrra taandunud, ent ühisel nõupidamisel otsustati enamusdemokraatia korras, et seekordse ekspeditsiooni kaugeimaks punktiks jääbki Tšetšeenia pealinn Groznõi.
Põhjuseid selleks oli mitu. Esiteks asjaolu, et kui juba tsiviliseeritud Tšetšeenias taolised ekstreemsed elamused osaks saavad, siis edasi Dagestani liikudes muutuks olukord vaid hullemaks. Sest Dagestanis valitseb täielik anarhia ning sinna minekuks ilmselgelt ei vaimselt ega füüsiliselt valmis poldud.
Teiseks oli Groznõis igal teisel sammul tunda, et võõraid lääne-eurooplasi kohalikku islamiühiskonda ei soovita. Pidevalt anti mõista nii ametnike kui tavainimeste poolt, et eestlased pole sinna oodatud. Olukorras, kus Tšetšeenia on veel üsnagi liberaalne islamiseaduste rakendamise seisukohalt, olnuks konservatiivsesse Dagestani suundumine tõenäoliselt tõsine konfliktiallikas. Pealegi viibis seltskonnas kolm naissoo esindajat, kelle kaasavõtmine toonuks kaasa kõrgendatud riske.
Nii jäigi sõdade järel uhkelt üles ehitatud kaunis Groznõi selle ekspeditsiooni kaugeimaks ja ekstreemseimaks punktiks, kus veel mõned tunnid ringi tiirutati ja linnaga tutvust tehti, misjärel ootas tuhandete kilomeetrite pikkune kodutee.
Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2014 blogi, fotod ja videod internetis:www.kaukaasia2014.blogspot.com
