Julgeolekupoliitika nähtamatud lõimed Alatskivil
Täna jälgime ja elame kaasa piiririba korrastamisele Eesti ja Venemaa vahel. Oli jäetud lohakile, olgem ausad. Nüüd võeti asi käsile ja saab loodetavasti korda. Järgmine küsimus seoses meie piiri ja julgeolekuga on selgelt regionaalpoliitika kujundajatele: miks on kogu piiriäärne ala hakanud võssa kasvama? Kas inimestest tühjenev „piiritsoon“ on meie julgeolekut toetav või vastupidi? Kas siin saab midagigi teha selle protsessi peatamiseks?
Veel mõned aastad tagasi ei tahetud mõeldagi sellest, et näiteks hariduspoliitika ja julgeolekustrateegia ühele lauale mahuksid. Tänases laiapindses käsitluses on jõutud lõpuks vähemalt juttudega niikaugele, et julgeolek on palju laiem kui mundrimeeste tegevusala. Loodan tõsiselt, et ka teod on järgnemas ning neid ei pea niikaua ootama, kui tuleks tõdeda – nüüd on juba liiga hilja.
Üks selline tegutsemist ootav koht on Juhan Liivi nimeline Alatskivi keskkool, kus kaalukausile on pandud gümnaasiumiastme säilimine või kaotamine. Oktoobri lõpus kohtusin Alatskivi kooli toetajate ja kooliperega. Tunnustan kõrgelt kohaliku kogukonna kooli eest seismise vaimu. Lisan siia omapoolse toetuse ja selge argumendi: gümnaasiumi säilitamine nii Alatskivil kui naaberomavalitsustes elavatele noortele on väga tugev regionaalpoliitiline murekoht ja läbi selle julgeolekupoliitiline küsimus.
Gümnaasiumi kinnistamise teel on vaja lahendada veel mitmed väljakutsed. Õpilaskodu ehitus on üks selle suuna nurgakividest. Teine, ja mitte pelgalt finantstoetust vajav nurgakivi on nn oma tee leidmine. Mis oleks regioonile olulised ja lisaväärtust pakkuvad õppesuunad, mida Peipsi äärses vallas elav noor tunneks soovi õppida? On see siseturvalisus? Või hoopis ettevõtlus või keeled – nii eesti kui vene? Siin peab sündima see teine magnet, mis noori hoiaks ja Alatskivile gümnaasiumisse kutsuks. Piirialade tühjenemisele tuleb piir panna.
