Mis aitas Otto Tiefil vangilaagrites vastu pidada ja milliseks kujunesid suurmehe matused?
Pärast kohtuotsust jäid süüdimõistetud Butõrka vanglasse oma edasist saatust ootama. Nooremad ja tööjõulisemad süüdimõistetud saadeti reeglina edasi Kaud-itta, Otto Tief, kes selleks ajaks käis juba oma 56. eluaastat, nende hulka ei sobinud ja nii sattus ta peagi koos teiste omavanuste meeste – Susi , Pärtelpoja ja Pikkoviga lähietappi. Esmalt saabusid mehed Kuibõševi ,kuid kuna nende töösuutlikkuse vastu sealgi nõudlust ei olnud siis viis tee sealt peagi edasi Novosibirskisse kus nende taoline „kaup“ oli vastuvõetav. Saabujad suunati Krivoštšokovo laagrisse, kus oli mitu lähestikku laagripunkti erinevate tehaste juures. Tiefi, Pärtelpoja ja Pikkovi tunnistas arstlik komisjon ka seal esialgu mittetööjõuliseks ning suunas nad vangla haiglasse. Otto Tief oli selleks hetkeks üleni paistes –„ jalataldadest pealaeni“. Diagnoos – alimentaarne distroofia ehk lihtsalt nälg ja soolakala dieet, sest laagri kogemuste põhjal tekitas ülemääraselt soolane toit kinnipeetavail turseid. Nälg valitses laagreis kõikjal ja murdis rahvast nagu loogu, jättes k aparanejaile omad jäljed. Otto Tief seob seda perioodi oma elus mälulünkade tekkega.
Ometi ei kavatsenud ta saatusele alla vanduda ning otsis võimalusi püsimajäämiseks. Laagris õnnestus tal hankida endale vene-inglise sõnastik koos hääldamisõpetusega. Olles maskeerinud selle vene-eesti sõnastikuks, sai ta raamatu tohutult enda lähedal pidada ja nii algas inglise keele õppimine. Haiglas viibides oli vaba aega piisavalt ja nii suutis ta mõne aja pärast juba sõnastiku abiga ka inglisekeelseid tekste lugeda. Suurt muljet avaldas Tiefile kätte sattunud haruldus– professor Schrödingeri kuulus loeng „What is Life?“, mis virgutas teda otsima ja lugema laagri raamatukogust leitavaid filosoofilisi, seal hulgas ka kommunismiklassikute töid.
Kui tervis oli veidi taastunud, lõppes haiglapõli ja Tief suunati tööle nõrgajõuliste brigaadi, mis tegeles vihikute köitmisega. Kuna laagripajukile tuli ajuti lisa ka toidupakkidega kodustelt, oli Tief peagi nii kosunud, et peeti võimalikuks suunata ta tööle laagrist väljapoole, kus töö raskem ja tingimused kurnavamad. Samaaegselt Tiefiga määrati tööle väljaspool laagrit ka Pikkov, kes esimese tööpäeva järel kokku varisedes suri. Mees maeti tsooni taha nimetusse hauda, nagu tuhanded teised ja nagu kirjutab Tief: „ Selliseid laagrist vabanemisi juhtus iga päev mitu. Kuid uusi sissetulijaid oli veel rohkem.“
Järgnevaks etapiks Otto Tiefi vangistusaastais oli tema suunamin einvaliidise laagrisse Kasahstanis, mõnikümmend kilomeetrit Karaganda linnast. Seal oli varasemal ajal olnud ühe Inglise ettevõtja vasekaevandus koos sulatustehasega, mis kodusõja ajal rüüstatuna nüüd vangilaagrina taastamisele oli määratud. Töölisteks olid peamiselt vabrikutöölt väljapraagitud invaliidid, kuid oskustööks ja teiste väljaõpetamiseks oli kohale toodud ka nooremaid. Tuhanded vangid vedasid kivimurrust välja seal lahti murtud kiviplokke, millest edasi kohapeal kasarmuid ehitati. Mingeid töönorme algul polnud, kuid tööle ergutajaiks olid vangivalvurite kepid.
Kuna aga kivitassijaid oli palju, siis jõudsid nad ehitajatele materjali kätte toimetada ilma suurema pingeta ja töö sellisena vabas õhus oli tervislikum kui kusagil vabrikus. Need, kes invaliidilaagris veidigi kosusid, leidsid end peagi taas komisjoni eest, kes tööjõulist inimkontingenti edasi suunas.
Sattus selle komisjoni ette ka Tief, kelle roosatav pale komisjonile tervisest pakatava mulje jättis ning peagi läks sõit mitmesaja väljavalituga stepi suunas...Mitme ööpäevase reisi järel hakkasid stepist paistma maapuurimisseadmed mustade hunnikute taustal. Nii sai Otto Tiefist nüüd Ekibastusi söebasseini „rajaja ja ehitaja“. Saabuv talv oma 30 kraadise pakasega tervitas vange, kui need alles telkides elutsesid. Ränkraske töö tulevase elektrijaama vundamendiaugu kaevamisel vältas pea terve talve ning mõju Tiefi tervisele taas hävitavalt ,mistõttu ta tsooni-sisesele tööle öövahiks tuletõrjujaks praagiti. See ametikohta oma töötingimustega oli Tiefile eriliselt meelepärane ja enda sõnul oleks ta sinna jäänud heal meelel oma vangistusaja lõpuni, kuid paraku ei olnud see lootus määratud täituma –järgmisel suvel tuli käsk kõigi vanemate ja nõrgemate tagasisuunamiseks invaliidide laagritesse ja nii leidis Tief end peagi Spasski laagrist. Spasskis kohtus Tief ühe Venemaal elanud inglasega, kellega suheldes tema inglise keele oskus tugeva praktikaga täienes. Teifil õnnestus saada tööle vangilaagri haiglasse, kus ta esmalt oli valvur, seejärel sanitar ning edasi juba röntgenikabineti statistik, kes arstide poolt dikteeritud tekste vastavasse päevaraamatusse kirjutas. Paraku olid needki head päevad määratud millalgi otsa saama. Röntgenoloog lahkus laagrist ning Tief suunati ümber tööta invaliidide blokki, kus ta kohtus enda sõnul „kõige räpasem aja näljasema inimmassiga tema laagrites viibimise ajal“. Troostiks selle kõrvale jäi aga sage kohtumine inglasega ja temaga vestlemine inglise keeles. Kuna mõlemad said ka kodust pakke, siis oli meeste füüsiline seisund enam-vähem rahuldav. Tief kirjutab: „Kindel enesele võetud ülesanne õppida inglise keelt kõigi takistuste kiuste andis vanglaelule sisu ja aitas hoida nii mu moraali. Praktika näitas, et kelle moraal langes, see ei kannatanud vanemas eas vangipõlve välja.“
Mõni kuu enne 10-aastase vangipõlve lõppu viidi Tief üle laagripunkti Karaganda linnas, kuhu koondati vange enne nende vabastamist. Sinna saabusid ka erinevad kohapealsed tööpakkumised, kuid Tiefi ealistele nõudmist polnud. Ja nii jõudis 1954. aastal kätte ka juunipäev, mil vangla väravad 64- aastase Otto Tiefi ees taas avanesid. Ka see eluperiood oli otsa saanud. Ees ootas aga tundmatus...
Kuna kümneaastase vangipõlve järel terendas Otto Tiefi ees nüüd vaid suur määramatus ,otsustas ta esmalt uue eluga end harjutades otsida tööd samast paikkonnast, kus ta juba viibis. Tuginedes oma kunagisele haridusele ja nooruspõlveaegsele tööpraktikale maamõõtjana, asus Tief 1954.aasta oktoobris tööle 88 kilomeetri kaugusel Karagandast, kuhu ta määrati Ulutau rajooni maakorraldajaks. Vangilaagrites kogetud kannatused olid mehe füüsisele aga omad karmid jäljed jätnud. 1955.aasta diagnoositi Tiefil korduvinfarkt ja talle määrati II grupi invaliidsus. Tief lahkus töölt ja hakkas taotlema luba Eestisse asumiseks. 15. mail 1955 sai ta Ulutaust tähtajatu passi ning sõitis esmalt Tallinnasse.
Mähel elas Richard Tiefi, Otto vennapoja pere. Liidia oli tema abikaasa. Nende kolm tütart: Mare, Anne ja Tiiu mäletavad, kuidas 1956. aastal üks venepärases sonimütsis ja mustas ülikonnas mees nende koju Mähel vastvalminud individuaalelamu õuele ilmus ja voodikohta küsis. Liidia Tief, kelle poole mees õuel pöördus, nägi küsijat esimest korda. Ta oli kuulnud, et Siberis on keegi onu Otto. Nüüd seisis seesama onu keset õue. Mähelt leidis Tief Eestis oma esmase peavarju, kuid peagi siirdus ta sealt edasi oma õe juurde Rapla rajooni, kuhu ta ka mõneks ajaks elama jäi. Tööd leidis ta Sovhooside Peavalitsuses vanem-maakorraldusinsenerina. Eestis tundis Tiefi vastu peagi huvi ka kohalik Julgeoleku Komitee, mille esimees ta enese juurde vestlusele kutsus. Kohtumisel tehti Tiefile ettepanek Komiteega koostööle asumiseks ,millest Otto Tief otsustavalt keeldus. Hiljem tehti Tiefile isegi ettepanek KGB agendina Rootsi emigreerumiseks, kuid ka sellele vastas Tief keeldumisega.
1958. aasta talvel sai Tief tööl ootamatu teate, et on juhtunud eksitus – oma mineviku tõttu ei saavat ta enam töötamist selle ametikohal jätkata. Tiefi palvele jätkata töösuhet kuni aasta lõpuni, mil kätte oleks jõudnud pensioni aeg, vastati eitavalt. Peagi tekkisid probleemid ka Tiefi poolt koostatud kirjaliku uurimusega Nõukogude majandusest ja selle arenguvõimalustest, mida autor oli aastatepikkuse koostamise järel püüdnud tulutult avaldada, ning luhtunud katsete järel illegaalselt tütrele Rootsi läkitada. Käsikiri jõudis piirilt tagasi KGB ametnikeni, kelledest üks Tiefile seejärel ühemõtteliselt selgitas: „Teil on küll Eestis elamise luba, kuid ma teen, et te kaote siit võimalikult kaugele...“
Halvima kartuses lahkus Otto Tief ise seejärel Eestist, elades 1958. aasta sügisest kuni 1965.aastani Donnbasi väikelinnas Mospinos. Paguluses pidas Tief tihedat kirjavahetust ennekõige oma vana sõbra ja laagrite kaaslase Arnold Susiga, kellega ta aeg-ajalt Tallinnas käies ka korduvalt kohtus.1965. aastast sai Tiefi uueks elupaigaks Ainaži. Nüüd sai ta lihtsamini Tallinnas käia ja kohtuda vanade sõprade- tuttavatega. Olude lõdvenedes pikenesid ka külaskäigud. Nii möödusid järgnevad aastad, toeks vajadusel kunagine kolleeg Maapangast Elfriede Einseln ja teised sõbrad-tuttavad, mistõttu tal polnud puudust millestki, mida inimestel talle võimalik pakkuda oli.
Kaheksakümne nelja aastase Otto Tiefi viimased elukuud möödusid Eestis, koduses Ahja haiglas, kuhu ustav endine laagrikaaslane, arst Rein Põllumaa ta pärast uut haigushoogu kokkuleppel kohaliku arstiga toonud oli. Selles haiglas Otto Tief 5.märtsil 1976 ka suri.
Oma testamendis oli Tief avaldanud soovi, et tema põrm püütaks matta võimalikult Arnold Susi lähedale, kellega ta koos oli läbi käinud nii headest kui halbadest päevadest. Selle soovi täitjateks oli ta määranud Elfriede Einselni ja Arnold Susi tütre Heli Susi. Arnold Susi haud oli Metsakalmistul ning sinna plaaniti nüüd matta ka Otto Tiefi põrm ja selleks oli leitud ka väike sobiv hauaplats otse Arnold Susi hauapäitsis. Headele plaanidele astus taaskord vahele Julgeoleku Komitee karvane käsi. Tund peale Tiefi surnukeha ära toomist Ahjalt, kihutas haiglahoovi KGB furgoonauto ja tulijad nõudnud Eesti põrandaaluse valitsuse peaministri surnukeha väljaandmist. Seeläbi said ka Ahja haigla õed-arstid teada, keda nad siiani põetanud olid...
Kuuldes, et põrm juba teel Tallinna poole on, istunud mehed kirudes autosse ja kiirustanud tagasiteele. Järgnes kiire „ajuloputus“ Metsakalmistu juhatajale ja luba Tiefi matmiseks sinna tühistati. Matjad helistasid läbi kõik instantsid, vastus oli ühene ja lõplik – Susi ja Tiefi samale kalmistul ei maeta...
Mõistagi oli see lüüasaamine, kuid võinuks minna ka veel palju hullemini: nimelt olid julgeolekumehed avastanud Metsakalmistu kabelist Otto Tiefi puusärgi ning nõudnud selle väljaandmist, et see Liivakalmistule „reahauda“ matta. Kalmistujuhatajal jätkus aga julgust neile keelduda ning kabeli ukse lahti murdmiseks puudusid meestel ilmselt volitused.
Samast päevast algas aga ka valve kabeli juures. Matusekorraldajad leidsid nüüd võimaluse kadunu matmiseks Pärnamäele ning selles ei teinud neile enam takistusi ka võimuesindajad, kelle valvsa tähelepanu all hauatalitus lõpuks teoks sai. Kogu see segadus Tiefi matmise ümber tõi aga kohale märksa rohkem rahvast, kui ehk muidu oleks seal olnud ning tema matusest kujunes omamoodi rahvuslik meeleavaldus.
4.aprillil 1993 maeti valitsusjuht Otto Tief pidulikult ümber Suside platsile Metsakalmistul ning 2012.aasta 22.septembril,vastupanuvõitluse päeval, pühitses peapiiskop Andres Põder samal hauaplatsil ühise mälestuskivi ka neile Tiefi valitsuse liikmetele, kelle matmiskoht teada ei ole.
Jäägu neid ridu lõpetama Otto Tiefi enese luulekatsetus:
Küll armastan ma kodumaad,
kuid mõistetamatu, imelise armuga.
Ei verevõidu kuulsusraad,
Ei üllas rahu, hoitud uhke hinnaga,
Ei siiraid muistseid mälestusi,
Ei ärata mus õilsaid unistusi.
Mind võlub – miks, see hinge saladus -
Ta nurmeavaruse jahe vaikus,
Ta ürgse metsa sume kaikus,
Ta kevadvete mereääretus...
