Ühe pere mälestuskilde suurest sõjast ja sõrulaste rännakutest

Sõrve poolsaare elanike sund-evakueerimine 1944. a sügisel Saksamaale oli sõrulaste jaoks kodudest ilmajätmine ja välja-ajamine. Isegi mitte lahingutehirmus ei lahkunud Sõrve elanikud oma kodudest vabatahtlikult. Kuna käesolevate ridade autor on sündinud aastaid pärast suurt sõda, põhinevad need mälestuskillud peamiselt ema ja venna jutustustel, pisut ka isa meenutustel. Ka on ühte-teist kuuldud teiste selle teekonna kaasa teinud sõrulaste käest.

Ühel 1944. aasta novembripäeval, kui tõesti enam mingit pääsu ei olnud, astus Tiltside pere maanteed mööda Rahustelt Mõntu sadama poole. Minu 27-aastasel emal Aliidel oli süles kolme-aastane Enda, käekõrval astus, ärevus hinges, vapralt nelja-aastane Vello. 60-aastane vanaema ehk memm Ann Lember lükkas ees väikest käru, milles olid mõned riidekompsud ja natukene söögikraami.

Kui memm käru lükkamisest väsis, said lapsed mõneks ajaks kärusse istuda ja ema käed veidi puhata. Tagantpoolt kostis vahetevahel ka lahingumüra ja mürsuplahvatusi. Lontides järgnesid sõrulastele ka saksa sõdurid. Minna oli umbes paarkümmend kilomeetrit.
29-aastane pereisa Aleksander liikus küll Mõntu poole perega kaasa, kuid end mööda metsi varjates …

Loe edasi Meie Maast.