Teaduse tulek Eesti mahepõllumajandusse
Teadusuuringud mahepõllumajanduse tarvis algasid möödunud sajandi 90-ndate keskel erinevate Eesti Teadusfondi ja teaduse sihtfinantseerimise projektide toel.
Aastast 1993 uuriti tollases Eesti Põllumajandusülikoolis (praeguses Eesti Maaülikoolis) taimekaitse grupi teadlaste poolt erinevate kodumaiste taimede ekstraktide mõju ja kasutusvõimalusi taimekahjurite arvukuse piiramiseks. Arenes ka koostöö firmaga Trifolio-M GmbH Saksamaal troopilise neemi puu toimeainete katsetamiseks kahjuritõrjes, mis viis preparaadi NeemAzal T/S registreerimiseni mahetaimekaitse tarvis Eestis.
Sama uurimisgrupi liikmed uurisid ka erinevate taimede kooskasvatamise/segaviljeluse võimalusi kahjurite kahjustuste vältimiseks. Tulemustest lähtuvaid soovitusi levitati nii tootjatele kui üliõpilastele õppetöös. Teadlased taimekaitse uurimisgrupist asusid uurima tolmeldajate esinemist sõltuvalt maastikust ja taimekasvatusviisist, mis viis tänapäevase tolmeldajate seire väljakujunemiseni.
Esimene mahepõllumajanduslik uurimisprojekt
1998. aastal alustati taimekahjurite looduslike vaenlaste uuringuid erinevates kultuurides ja viljelusviisides. Esimene uuring selles valdkonnas tehti Tali mahetalus Laevas, kus uuriti kasurputukate esinemist odrapõllul sõltuvalt ääreala taimkattest. Esimene mahepõllumajanduslik uurimisprojekt viidi läbi 2000. aastal Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse eestvedamisel. Põllumajandusministeeriumilt saadud rahastuse toel uuriti Eesti Maaülikooli teadlaste kaasabil kolmes mahetalus – Hartsmäe, Saida Farm, Lauri –Antsu odra- ja nisusortide saagikust, alustati talude külvikordade sobivuse uurimist mullaviljakuse ja saagikust mõjutavate tegurite osas.
Alates 2007. aastast on maheprojektide rahastamine Põllumajandusministeeriumi rakendusuuringute programmi kaudu hoogustanud mitmekesisemat teadustegevust Maaülikoolis. Projektides on selgitatud mullaomaduste parandamise võimalusi haljasväetiste, biosöe jt orgaaniliste väetistega, võrdlevalt mahe – ja tavatoorme (piim, aedviljad) kvaliteeti, eri kultuuride sortide kahjustuskindlust, lammaste ja lüpsilehmade söötmise optimeerimist, marja ja puuviljakasvatuse tehnoloogiate täiustamist. 2008. aastal alustati pikaajalise viieväljase mahe- ja tavaviljelussüsteemide võrdluskatsega, mis on osaks rahvusvahelisest uurimisprojektist.
Esimesed uuringud mahesordiaretuses
2008. aastal asutati Eesti Maaülikooli Mahekeskus, mille eesmärgiks sai koondada ülikoolis erinevate valdkondade teadlasi süsteemsete maheuuringute läbiviimiseks ja maheuuringute tulemuste laiaulatuslikumaks levitamiseks. Innustamaks ja ergutamaks mahepõllumajanduslikku teadustööd EMÜ-s loodi keskuses Anne Luige algatusel ja esmapanusel mahestipendiumi fond. Stipendiume jagatakse parima bakalaureuse- ja magistritöö autoritele ning noorteadlastele avaldatud teadusartiklite eest.
Uue aastatuhande esimestel aastatel alustati maheuuringutega Jõgeva Sordiaretuse Instituudis, kus said alguse köögiviljade ja teraviljade sordikatsetused. Esimene otseselt mahepõllumajandusega seotud sordiaretuse valdkonna uurimisprojekt sai teoks 2008. aastal. Projekti raames uuriti ja analüüsiti tera- ja kaunviljade ning õlikultuuride sortide sobivust mahepõllumajanduse tarbeks. Täna on Eesti teadlased kaasatud mitmetes rahvusvahelistes mahesordiaretuse valdkonna projektides.
Eesti Maaviljeluse Instituut on koostöös Olustvere Maamajanduskooliga tegemas mahe- ja tavaviljeluse võrdlevaid külvikorrakatseid. Juba 2007. aastast uuritakse seal nii mullaomadusi kui kultuuride saagikust. Lisaks sellele on instituudis erinevate teadlaste poolt analüüsitud maheviljelusse sobivaid agrotehnoloogilisi võtteid. Põllumajandusuuringute Keskus rajas Kuusikul 2003. aastal külvikorrakatsed põllumajandusliku keskkonnatoetuse hindamise meetme tarvis. Katsetulemused on väärtuslikud tootjatele oma kasvatustehnoloogiate hindamisel.
Rahvusvaheline teaduskoostöö
Eesti teadlased osalevad rahvusvahelistes teaduskoostöövõrgustikes (nt ERA-Net Core Organic II, ERA-Net Core Organic Plus) mille eesmärgiks on Euroopa Liidu liikmesriikide mahepõllumajandusalase teadustöö koordineerimine, ühiste prioriteetide kujundamine, ühised projektikonkursid jm. Rahvusvahelise koostöö heaks näiteks on Eesti teadlaste osalusega uurimisgruppide edu ERA-Net Core Organic Plus projektikonkursil 2014. aastal. Euroopa Liidu mahepõllumajanduslikku teaduskoostöövõrgustikku kuuluvad 22 liikmesriiki valisid välja 11 teadusuuringute projekti, nende hulgas ka kolm Eesti Maaülikooli ja Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadlaste osalusega projekti, mille eesmärgiks on mahepõllumajandussaaduste töötlemise ja tootmise tõhustamine.
Kõiki uurimistulemusi on pidevalt tutvustatud nii koolituste kui erinevate ürituste ja publikatsioonide kaudu. 2009. aastal korraldati Eesti Maaülikooli Mahekeskuse eestvedamisel Eestis I rahvusvaheline mahepõllumajanduse teaduskonverents „Fostering healthy food systems through organic agriculture – Focus on Nordic-Baltic Region“, kus viiendik 126 ettekandest tuli juba Eesti teadlastelt. 2012. aasta teaduskonverents oli suunatud otse tootjatele nende teadlikkuse tõstmiseks. Ka selle konverentsiga kaasnes ülevaatlik maheteadusuuringute kogumik.
Mahesektor vajab teaduse tuge
Senised uuringud on katnud siiski vaid põgusalt üksikuid valdkondi. Eesti mahepõllumajandussektor vajab edasiseks arenguks kindlasti palju laialdasemat teadustuge. Eriti olulised on kompleksuuringud ning igakülgsed uuringud pikaajalistes põldkatsetes. Möödunud aasta septembris toimus Genfis ÜRO Kaubanduse ja arengu konverents, mille oluliseks keskmeks oli kestliku põllumajandustootmise tagamine. Konverentsi raportis juhitakse tähelepanu industriaalse põllumajandustootmise mõjudele ja tagajärgedele ning leitakse, et kogu põllumajandustootmine vajab ökoloogilist intensiivistamist –ulatuslikumat üleminekut mahetootmisele.
Paljude uuringute kohaselt saavutatakse mahetootmises kohalikesse oludesse sobilike tehnoloogiate rakendamisega tänase intensiivtootmisega võrreldavaid saake. Selleks on aga vajalikud tehnoloogilised arengud, milleks meil siiani uurimistulemusi napib. Teadus- ja arendustegevus ning teadlaste ja tootjate veelgi tihedam koostöö toetab kogu mahesektori konkurentsivõime – saagikuse, toodangu lisandväärtuse, ekspordivõimekuse kasvu. See on eriti oluline tingimustes, kus nõudlus ökoloogiliselt puhta toodangu järele on pidevas tõusutrendis.
Allikas: Maablogi
