Aare Bobrovski: Müramine on mul veres
Kunagi nooruspõlves külge saadud maadluspisik ei kao, tunnistab Aare Bobrovski ja loodab kunagi teda selle
pisikuga nakatanud maadlusklubile võla tasuda.
Väinjärve külas Pärna talus elav Aare Bobrovski oli 13, kui vennad Ilvesed korraldasid Koerus maadluspäeva, kuhu tuli kokku sadakond maadlushuvilist. „Lõpuks jäi ala juurde paarkümmend poissi, mina vend Lauriga ja vennad Tammikud teiste seas,“ räägib Aare.
Aastatega tulid ka märkimisväärsed saavutused. Vabamaadluses kaalukategoorias 120 kg on Aarel juunioride vanuseklassist ette näidata kaks Eesti meistrivõistluste hõbemedalit. Judos on ta Eesti juunioride meister ja pronks, samas vanuseklassis sai ta pronksi ka ühel maailmakarika etapil.
Miks temast, vägilase kasvu mehest, siis teist Nabi ei tulnud? „Polnud motivatsiooni, et nii palju rügada. Tippu jõuda on raske töö. See oli aeg, kus tuli valida, kas sport või ahvatlused. Mina mängisin teismeea lollustega oma võimalused maha,“ tunnistab Aare.
Pealegi oli kaks aastat vanem vend läinud ülikooli piimatehnoloogiks õppima(„Isa on olnud eluaeg piimaauto juht,“ kommenteerib Aare venna valikut),noorem vend Madis, kes samuti maadles, valis muusika.
„Tagantjärele mõtlen, et oleks võinud nii mõndagi autoriteetset inimest kuulda võtta,“ ütleb Aare ja toob kuuldavale tarkusetera: valge mees kaks korda samasse ämbrisse ei astu!
Keskkooli lõpetas Aare hoopis Järva-Jaanis. Ja pärast seda oli tükk mõtlemist, mida eluga peale hakata. „Tunnel paistis, aga valgust selle lõpus ei paistnud,“ meenutab ta.
Nii vireleski ta aasta pärast keskkooli lõpetamist kodukandis, kuni lahenduse pakkus vend Lauri, keda praktika oli viinud Soome, Söderkullas asuvasse Arla Ingmani piimakombinaati. Sinna,30 kilomeetri ehk poole tunni tee kaugusele Helsingist sai Aare tööle ja veetis Soomes kolm aastat. „Sulandun alati seltskonda, leidsin endale ka sõbrad, kuid hing ihkas koju.“
Soomes selginesid ka eluplaanid. Aare ütleb ausalt, et talle ei meeldi teiste heaks töötada – tahaks ikka oma asja teha, enda eest rabeleda. Veel üks asi sai talle selgeks: Soomes võib raha teenida, aga tema tuleb tagasi Eestisse, on oma kodumaa patrioot!
Töö kõrvalt sai ta e-õppes veokijuhiload, praktikal käis Tartus. Ja kui saabus õige hetk koju tulla, ostis ühe tuttava kaudu poolhaagisega 2005. aasta Scania. tumesinise. Aprillis asutas ta koos venna Lauriga oma firma ALB Transport: Lauri ajada on paberimajandus, Aare veab mööda Eestit laiali kõike, väljaarvatud toidukaupa.
Kerged pole need seitse kuud olnud, kuigi Aare sai koos autoga kaasa ka ühe logistikafirma kontaktid ehk auto koostööga. Aare auto seisab Maardus ja kõik tema hommikud algavad sealt. Tallinnasse üüris ta sõbraga kahasse korteri, kuid mõned ööd on tulnud veeta ka autos.
„Minu pluss on, et juhin ise, mitte ei pea juhtidele palka maksma. Eks kõik tööd tuleb vastu võtta, tühja sõitu ei tohi lubada,“ ütleb Aare ja tunnistab, et palgatööline olla on tunduvalt lihtsam. „Puhkust pole saanud. Praegu panen kogu energia ettevõttesse ja raha paaki. Aga ma tean, mille nimel ma rabelen. Palju on abiks olnud pere. Koerus elav ettevõtja Andro Tamm on lahkesti nõu andnud. Ka on telefonikõne kaugusel tuttavad veoautode lukksepad – see annab kindlustunde.“
Aarel on unistus anda kunagi maadlusklubile Järvamaa Matimehed tagasi sama palju, kui nemad omal ajal talle andsid. Tema meelest on tähtis, et Koeru tuleks oma maadlusmaja. Treenerina ta end ette ei kujutaks, pigem maadleks ise. „Suvel sai kodus ikka vennal seljatagant kinni võtta, aga ta on teisest kaalust. Müramine on mul veres!“ lausub ta ja lisab, et plaanib talveõhtutel hakata pealinnas võitlusspordikeskuses Korrus3 trenni tegema.
Igal vabal hetkel sõidab aga koju Koeru. Siin on hea ja rahulik.
