NAERIS: Kadunud poliitikasse
“Naeri” vestlusringis on täna Anton Hansen (kirjanikuna Tammsaare), Juhan Liiv, Kristjan Jaak Peterson, Friedebert Tuglas, Juhan Smuul ning Oskar Luts. Uurime, mis ajendas neid teisest ilmast tagasi tulema.
Tammsaare: “Riigipiiriga pole meil asjad kõige paremal järjel. Tahaksin nõu ja jõuga abiks olla. On ju mul Pearu ja Andrese piiritülide lahendamise kogemus omast käest võtta. Tee tööd ja näe vaeva, siis saad ka partei leivale.”
Liiv: “Lisaksin eelkõnelejale, et piiri oleks palju parem valvata, kui seda metsa ees ei oleks. Kuid parteisse ma ei kipu. Minu erakond on eesti keel, sellist meil kahjuks veel ei ole.”
Peterson: “Kas siis see errakond ei voi iggavust ommale otsida?”
Tuglas: “Tahaksin seaduste kirjutamises kätt proovida. Eesti seadused on pikad ja lohisevad – puhas kantseliit, ei allegooriat ega metafoore, onomatopöast rääkimata. Nagu oleks need valmis vorpinud mõni vana ja väsinud romaanikirjanik.
Mina olen novellist. Andke mulle kas või riigilõivuseadus kätte, üle kolme lehekülje sellest järele ei jää ja korralik puänt on garanteeritud.”
Smuul: “Mulle on südamelähedane merenduspoliitika. Omal ajal unistasin, et pärast surma saan ma oma laeva. Nüüd on see laev olemas. Ei tahaks, et see lihtsalt kasutult seisab ja roostetab. Osalen riigihankes – pakun Tallinna Sadamale ja Leedole väheke konkurentsi, saan jälle parteile toeks olla.”
Luts: “Hea meel on tõdeda, et minu hariduspoliitiline kreedo “Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool” hakkab lõpuks kooli jõudma.
Kui saan haridusministriks, teen kitsale matemaatikale lisaks kitsa füüsika, kitsa keemia, kitsa bioloogia, kitsa geograafia, kitsa ajaloo, kitsad võõrkeeled ja loomulikult kitsa eesti keele.
Sellise pagasiga võib rahulikult Venesse karjavirtsahvti õppima minna.”
