Meenutusi nõukogudeaegsest meediast: kaanest kaaneni loetud ajalehed, tähtis raadio ja puldita teler
Küsides Astalt, mida kujutas endast nõukogude ajakirjandus, jääb ta mõttesse. “Sellele on raske vastata, mida see endast kujutas," räägib Asta. “Kirjutati ikka nii, nagu partei käskis, just nii nagu ülevalt öeldi. Eks selles oli õiget juttu ka, ega kõike valesti ei kirjutatudki. Juhtkirjad olid nii, nagu partei käskis. Ülistati nõukogude aega, kuid samas kiideti tegelikku töötegijat ning selleks ei pidanud kuulsus olema – seda leidub tänapäevases ajakirjanduses harva." Põnevust pakkusid proua Reppole ka järjejutud, mis igas Nõukogude Naises jätkusid ning mille tõttu alati uut väljaannet oodatud sai.
Tol ajal pöörati ajakirjandusele rohkem tähelepanu, kuna igal tavalisel perel käis vähemalt 7 eksemplari ajalehti ning ajakirju, mis otsast lõpuni läbi loeti. Tänapäeval käib vaid Pärnu Postimees, rohkema jaoks ei jätku lihtsalt raha. “Mulle meeldis, et nii palju ajalehti, ajakirju käis. Hetkel meenuvad: Rahva hääl, Noorte hääl, Pärnu Kommunist, Maaleht, Säde, Edasi, Nõukogude Naine, Sotsialistlik Põllumajandus, Horisont, Noorus, Eesti Loodus, Aja Pulss, Täheke,” loendab Asta. “Need kõik olid meie peres loetavateks ajakirjadeks ja ajalehtedeks. Ei kujuta ette, et tänapäeva inimene loeks nii palju, eriti noored. Tol ajal lugesid ka lapsed rohkem. Mehed lugesid poliitikast, naised Nõukogude Naist, noored muud.”
Peale suurel hulgal lugemise kuulati ka palju raadiot. See oli üks lahutamatu osa elust, eriti pühapäeviti. “Raadio mängis pühapäeviti alati õues. Kõigepealt oli saade kell üheksa “Tere hommikust, põllumehed”, siis mälumäng “Mnemoturniir”, järgnes “Meelejahutaja“ – see oli tolle aja kerge huumori ja muusika saade. Peale seda algas soovisaade, mis kestis kella poole ühest kaheni. Juhtis seda Erki Erilaid ja seda kuulasid küll kõik noored, kuna seal lasti lääne hitte. Õhtul kuulati “Päevakaja”. Tundub, et raadiot kuulati palju, aga nii oligi. See oli üks peamisi informatsiooniallikaid, kus ei olnud nii palju nõukogude partei jahumist.
Meeste seas oli popp saade “Tere hommikus, põllumehed!” “Ega seda ikka kuulamata jätta saanud ükski endast lugupidav põllumees,” lausus Asta kerge muigega. “Ameerika Häält sai ka kuulatud, lubati meid vabastama tulla, aga ei tuldudki. Valget laeva ootasime. Raadiokanaleid oli vaid kaks: Eesti Raadio ja Vikerraadio.”
Kuulates vanema generatsiooni juttu, ütlevad enamik neist justkui ühest suust, et vanasti olid raadios konkreetsemad saated ja jutt ning ei aetud mõttetusi eetrisse.
Telesaadetega oli jällegi sarnane lugu nagu raadiogagi. Põhilised saated, mis Astale meenuvad on: "Reklaamiklubi", "Horoskoop" – laulusaade, mis olevat olnud nii hea, et lausa tänavad jäid tühjaks, kuna kõik vaatasid seda, "Täna 25 aastat tagasi", mille saatejuht oli Valdo Pant – kajastas üksikasjalikult sõja kulgu, oli ääretult põnev saade, Rein Karemäe reportaažid, mälumäng "Kes keda?", kunstisaade, mida äärmiselt palju vaadati – "Ars Longa", mille saatejuht oli Leo Soonpää.
Telekanaleid oli aga vähe: ETV, Kesktelevisioon ja Leningradi Televisioon, Põhja-Eestist sai näha ka mõningaid Soome kanaleid. “Võrreldes ajakirjandusega oli televisioon huvitavam – seal oli vähem parteilist propagandat ja rohkem tavaelu aktuaalset kajastamist. Palju näidati ka põnevaid filme, nagu näiteks: "Neli tankisti ja koer", "17 kevadist hetke", "Kaalul on rohkem kui elu". Filmid meeldisid, kuna need olid huvitavad, mitte nagu tänapäevased Ameerika seebiseriaalid, mis kõik ühe süžeega,” annab Asta Reppo pika ülevaate televisioonist.
Üldine mulje võrreldes tänapäevastja nõukogudeaegset meediat, on küllaltki sama. Ajakirjanduse poolelt on näiteks piltide kvaliteet muutunud – varem ei saanud tihtipeale arugi, mis või kes on pildil. Televisioon meeldis aga nõukogude ajal natukene rohkem, kuna iga saadet vaadati põnevusega. Tänapäeval häirib infomüra, mis segab saadete vaatamist. Näiteks tõi Asta noorteseriaali "Ühikarotid", kus vahetevahel ei kuulnudki tegelaste jutuajamist, kuna taustamuusika oli niivõrd kõva. Samuti häirivad ka need tohutud reklaamid, mida iga natukese aja tagant näidatakse.
Intervjueerimist kõrvalt kuulanud Aivo (Asta vanim poeg, kes parasjagu emal külas) lisab omaltpoolt: “Kui ma praegu vaatan pool üks öösel põnevat filmi ja tahan selle lõpuni vaadata, siis ma ei taha näha korduvalt ja korduvalt ja korduvalt järgmise päeva telesaadete reklaame, ma tahan filmi nautida. Iga 20 minuti tagant on samad reklaamid, vanasti ei olnud nii palju, ja kui oligi, siis lühikesed ja konkreetsed.”
Koos jõuti järeldusele, et nõukogude ajal näidati telekast palju rohkem teatrilavastusi. Samas ei väidaks ei Aivo ega Asta, et tänapäevane televisioon nõukogudeaegsele alla jääks, igal ajastul on omad head ja vead. “Telekapulti polnud,” teatas Asta, millele järgnes ema ja pojavaheline nostalgiline naer.
