19. sajand - Eesti valdade sünnilugu

19. detsembril 1991 taastati Tori valla juriidiline staatus. Alates sellest päevast on vallarahvas harjunud pidama seda valla sünnipäevaks. 19. detsembril 2014 peab Tori vald juba 23. sünnipäeva. See on olnud teguderohke ja huvitav aeg. Taasavatud on haridusasutusi ja samas ka neid suletud. Elanikke on valda juurde tulnud, samas ka lahkunud. Elanikkond on noorenenud, samas ka vananenud.

Ajaliselt on see periood võrdne tervelt ühe inimpõlvega. Millal siis tegelikult on väljaantud Tori valla sünnitunnistus? Selleks, et vastata sellisele küsimusele peame vaatama kaugesse, võõrvõimude all vastuvõtud seadusepügalatesse.

IX sajandil kujunes talurahva olukorra parandamisel olulisimaks sündmuseks vallareform, mis põhiosas rakendus 1867. aastaks. IX sajandi keskpaigaks oli kapitalistlike suhete areng Euroopas jõudnud mõju avaldada ka Venemaale. Tekkisid talurahva rahutused, mis viisid pärisorjusliku korra kaotamiseni ja reformideni Venemaa sisekubermangudes. Baltimaades olid selleks ajaks avaldanud oma mõju mitmed talurahvaseadused, millega sajandi I veerandil kaotati pärisorjus, algas üleminek teorendilt raharendile ja sai võimalikuks talude päriseksostmine.

Põllumajanduses hakati kasutama paremaid põllutööriistu, tehti maaparandustöid, eriti maade kuivendamist, hakati kasvatama uusi põllukultuure(ristik, kartul), millega kaasnes mitmeväljasüsteemi kasutuselevõtt.

Hakati tegelema loomade tõuaretusega. Põllumajandustoodang kasvas, arenes kaubandus. Maaelu edendamiseks ja tublimate tunnustamiseks korraldati laatasid ja näitusi, kus levisid uued suunad ja võtted põllumajanduse edendamiseks. Talupoegade rahulolematus mõisnike suhtes aina kasvas. Tekkis tungiv vajadus reformide järele.

Seni oli ühiseks talurahvakogukonna tüübiks kujunenud mõisakogukond (moisakoggodus). Baltimail oli mõisakogukonna ühistunnuseks tema territooriumi ühtimine mõisa piiridega, nii ka Tori mail. Neil aladel oli mõisnikel laiaulatuslik järelvalvevõim (mõisapolitsei).Kogukonnaorganite otsused ei kehtinud ilma mõisniku kinnituseta.

Mõisnikud hakkasid oma seniseid kohustusi veeretama kogukonna õlule (vaeste hoolekanne, viljaga varustamine). Kuigi üleminek raharendile vähendas talupoegade majanduslikku sõltuvust mõisnikust, oli kogukonna arenguks vajalik ka mõisnike järelvalveõiguse vähendamine. Hakati nõudma kogukonnareformi, mis vabastaks vallakohtu mõisa võimu alt. Kuna vallakohtud olid tugevasti sõltuvad kihelkonna-, kreisi- ja sillakohtunikust, taotleti ka nende kohtute reformimist. Hakati kirjutama keisrile märgukirju, kus põhinõudeks oli vallakogukondade ja –kohtute vabastamine mõisniku võimu alt. Tasapisi hakkasid leevendused tulema.

1863. aastal kaotati naiste ihunuhtlus.1865. aastal kaotati ihunuhtlus täielikult – ka taluomanikele ja –rentnikele ei võinud vallakohus enam ihunuhtlust määrata. 1863. aastal anti välja passiseadus, millega tagati talupoegadele liikumine kogu Venemaa piirides. Detsembris 1864 määras keiser Aleksander II Baltimaade kindralkuberneriks krahv Pjotr Andrejevitš Šuvalovi. Tema hakkas korraldama talupoegade riigikodaniku-ja kogukonnasuhteid uutele, mõisniku mõjust sõltumatutele alustele. Seda küll järeleandmistega mõisnikele ja kärbetega talupoegade õigustes.

19. veebruaril 1866. a kinnitas Aleksander II Balti kubermangude vallaseaduse projekti. Selle seaduste original-kirja peale on Suur Keisri herra omma käega kirjutanud: „Tuleb nõnda korda sata“ Peterburis, 19mal Küünla-kuup. aastal 1866.Makoggukonna Seadus Baltia-merre kubermangudele: Ria-, Tallinn- ja Kura-male.

Vallakogukonna seaduse tõlkis tallinna murdesse Fr. R. Kreutzwald. Liivimaal avaldati see 25. mail 1866 kubermanguvalitsuse patendina üheaegselt saksakeelse tõlkega. Seaduse puudujääkide tõttu tuli lisaks instruktsioon magasiaitade ja vallakassade valitsemiseks.

1866. aasta vallakogukonnareformi põhijooned

Püüti täpsemalt määratleda vallakogukonna mõistet. Oma olemuselt jäi vallakogukond endiselt seotuks mõisa maa-ala piiridega, seega vana mõisakogukond .Lubati väikeste (alla 200 hinge) valdade ühendamist. Suured vallad võisid ühineda vastastikusel kokkuleppel. Säilis veel mõisapolitsei. Muutus vallaorganite struktuur ja kompetents. Endisest kõigi täisealiste vallaliikmete kokkutulekust muutus ta koguks, kust võtsid osa kõik taluomanikud ja –rentnikud, maata talupojad võisid saata vaid saadikud – iga kümne sulase jt. kohta ühe.

Seega vähenes maata kogukonnaliikmete poliitiline erikaal. Tõusis peremeeste ja rentnike osatähtsus. Täiskogu kompetentsi kuulus ametimeeste valimine ja“ paheliste” liikmete eemaldamise otsustamine. Seati sisse kogukonna volikogu. Olenevalt valla suurusest ulatus volinike arv 4-24-ni,kellest poole moodustasid maaga, poole maata talupojad.

Volikogu otsustas kõik olulisemad küsimused. Täidesaatva võimuna nähti ette vallavanema (Põhja-Eestis ja Saaremaal talitaja) amet. Vallavanem oli kogukonna administratiiv- ja politseivõimu ainuisikuline kandja, kellele kuulus ka õigus kogukonnaliikmeid karistada. Vallavanema abilisteks olid eestseisjad (kuni 4).Vallavanema võimupiirkond piirdus talumaaga, et ei tekiks mõisapolitseiga arusaamatusi .Muutus kogukonnakohtu kompetentsi ulatus. Talle jäid ainult puhtkohtulikud ülesanded. Vallareformiga kindlustati peremeestele juhtivad positsioonid: vallavanem, eestseisjad ja kogukonnakohtu eesistuja võidi valida ainult taluomanike või –rentnike hulgast. Külaühiskonnas hakkasid arenema kapitalistlikud suhted.

Vallaseaduse põhiprintsiipide iseloomustus 

Vabanemine mõisavõimu alt. Mõisnikele jäi siiski võimalus kogukonna mõjutamiseks tehtud otsuste protestimise kaudu. Kohtulikud ülesanded lahutati administratiivsetest

Alles jäi feodaalne põhimõte, mille järgi vastutati koormiste täitmise eest solidaarselt Vallakogukond võis täieneda uute liikmetega, kes ei kuulunud talurahva hulka, millega intensiivistus talude ostmine. Täiendati heaolureegleid. Ühtlasele õiguslikule alusele seati magasiaitadega seonduv (viljavarude kogumine, laenude ja toetuste andmine, viljamüük).Täpsustati kogukonna kassahaldamise korda. Vaeste- ja haigehoolduses võidi töövõimelisi kogukonnaliikmeid rakendada vajadusel tööle sundkorras. Vallaseadusesse suhtuti heatahtlikult, võibolla isegi liigagi positiivselt.

C. R. Jakobson nägi seaduses uue ajajärgu algust rahva ajaloos.19. veebruaril 1866. seaduse alusel toimus 03. veebruaril 1867. esimene Tori vallavolikogu koosolek (EAA. F. 3756, n. I, s. I).Esimene uue seaduse alusel valitud vallavanem – Jürri Schmidt, juhtis valda 1867 – 1868, alates detsembrist 1868 – 1876 Jüri Tilk.

Seega, peaks TORI VALLA sünnipäev olema igal aastal 19.veebruaril (VKJ), 03. märtsil (UKJ) ja taassünd 19. detsembril (UKJ).

VKJ – vana kalendri järgi. UKJ – uue kalendri järgi. Need on kuupäevad, mille vahel peaks volikogu otsustama, millal väljastati Tori valla sünnitunnistus ja millal on Tori valla õige sünnipäev Ilusat jõuluaega ja ikka püstipäi edasi!