Päev Helsingis Edvard Munchiga
Norralase Edvard Munchi (1863–1944 ) töid saab näha Helsingis Didrichseni kunstimuuseumis. See on eramuuseum ja enamik maale ning graafikat on pärit Rolf Stenerseni kogust.
Meile on Stenersen tuntud kui 1985. aastal ilmunud raamatu “Munch” autor. Oma kollektsiooni annetas Stenersen Munchi muuseumile Oslos.
Maale ja graafikat
Didrichseni muuseumi kahel korrusel on näha 30 maali ning 22 graafilist lehte. Ja ehkki Munchi loominguline pärand on tohutu, annab näitus siiski ettekujutuse omapärasest ja tundlikust kunstnikust.
Emotsionaalseimaks saab pidada Munchi maali “Haige laps” (1907), mida kunstnik on ikka ja jälle maalinud – kord punastes, kord sinakasrohelistes toonides. Töö kõrval ripub samale maalile tehtud eskiis aastatest 1885–1886). Keldrikorrusel, kus paikneb graafika, asub ka litograafia “Haige laps” aastast 1896.
Suurim maal Stenerseni kogust on “Elutants” (1921), maalitud ekstra selle kogu omanikule. Tuntuim variant aastaist 1899–1900 asub Oslo rahvusmuuseumis. Viimane on aga maagilisem, rohkem isiklikest tunnetest lähtuv.
Kuulus “Karje” on näitusel ainult must-valge litograafia kujul, kuigi mulle tundub see eksitavana – tegu on puulõikega. Pärast õlimaali varastamist 2004. aastal Norra seda niisama lihtsalt enam välja ei laenuta, kuigi teos saadi kaks aastat hiljem kätte.
Lootsin näha ka Ateneumi suurostu “Suplevad mehed” (1907–1908), ja õnneks seal ta oligi – suuruses 2x2 m. Maalil astuvad veest välja atleetlikud alasti mehed. Selle teose eksponeerimisega oli algul raskusi, sest alasti meest neil aastail kujutada oli lausa ohtlik, et mitte sildistatud saada − vastupidiselt naisaktidele, mis oli aktsepteeritav ka kõige paremas seltskonnas.
Võib öelda, et Norra kaotas Munchi suurepärase maali Soomes levinud saunakultuuri tõttu. Pildi puuduseks loeti visandlikkust.
Viljakas portreteerija
Teine maal Ateneumist on Hamburgi juristi Gustav
Schiefleri portree (1908), millel vasak prilliklaas näib valge värviga kaetud olevat. See näitab, et Munch ei taandu oma põhimõtetest ja kordab 1885. aastal suure kriitika osaliseks saanud Karl Jensen-Hjelli portreed, kus lornjetiklaasi peegeldus avaldub valge laiguna.
Näitusel on Munchi teisegi suurtoetaja, Lübecki silmaarsti Max Linde portree aastast 1904.
Nii Shieflerist kui Lindest on olemas ka suurepärased gravüürid, mida võib näha 2009. aastal eesti keeles ilmunud Munchi elulooraamatust.
Edvard Munch oli väga viljakas portreteerija, see mängis tähtsat rolli läbilöögiks välismaal.
Ka autoportreid on Munch maalinud üle kuuekümne, lisaks tööd, kus vilksatavad tema enda näojooned.
Pikemalt veel kahest maalist. “Ajalugu” (1914) on tegelikult kavand suuremale pannoole: “Ajalugu”, “Päike” ja “Alma Mater”, mis oli mõeldud Oslo ülikooli uue aula dekoreerimiseks. Seda projekti saatis pikk tagasilöökide ja vaidluste saaga, kuni aulapildid lõpuks 1916. aastal ülikoolile üle anti.
Maalil kujutatakse vana pimedat kalurit hiiglasliku tamme all väikesele poisile ennemuistseid lugusid jutustamas, taustaks veest kerkivad võimsad kaljud.
Teine maal – “Verandal” (1902) – pärineb Norra Rahvusmuuseumist. Nagu paljudel teistel kunstniku maalidel, kordub sellel rinnatise motiiv. Veranda piirdele toetuvad kaks tütarlast seljaga vaataja poole. Värvid on Munchile omaselt erksad. Graafikast on esitatud enamik kunstniku parematest töödest: “Madonna”, “August Strindberg” (huvitav on nende kahe töö raamistus), “Naine prossiga”, “Suudlus”, “Puberteet” jt.
