Lugu sellest, mis juhtus ühes Eestimaa koolis 70 aasta eest, kui üks okupatsioon vahetus teisega
Koolitöö algas 1. novembril 1944. Sakslaste ajal kehtinud koolikorraldus muudeti ära. Taastati seitsme aastaste laste koolikohustus ja seitsmeklassiline kohustuslik üldharidus. Kaotati usuõpetus ja kodulugu. Alates teisest klassist toodi sisse vene keel ning veel NSVL ajalugu, geograafia ja konstitutsiooniõpetus.
Praeguse Haaslava valla territooriumil alustasid 1. novembril 1944 õppetööd Sillaotsa ja Tuigo seitsmeklassilised mittetäielikud keskkoolid. Veel oli samasugune kool Sipel.
Sillaotsa koolimaja ei saanud õpilasi vastu võtma. Koolimaja ja selle ümbrus sai 24. - 25. augustil ja 16. - 17. septembril 1944 lahingutegevuses kannatada. Osaliselt hävis maja katus ja vahelagi. Kitseküla poolne majakülg oli kuulidest auklikuks puuritud. Ka olid purunenud peaaegu kõik maja aknad. 17. septembril 1944 tabas koolimaja suurtükimürsk, mis õnneks ei lõhkenud. 1976. aastal võeti mürsk remondi käigus koolimaja keldrist välja. Ühtede pealtnägijate väitel olnud see 75 millimeetrine Saksa välihaubitsa mürsk, teiste teada jälle 76 millimeetrine vene tankitõrjesuurtüki mürsk. Arvestades seda, et mürsk oli katusest läbi tunginud koolimaja Roiu poolses osas, ei ole muud võimalust, kui et surmatoov saadetis oli lastud välja sakslaste relvast. Tegelikult ega seal suurt vahet ole, kumma vaenupoole torust surmakülvav saadetis tuli, peaasi, et see ei lõhkenud ja koolimaja jäi alles.
Ka oli Sillaotsal osaliselt hävinud mööbel ning kaduma läinud peaaegu kogu õppeinventar ja raamatud. Ümberkaudsetes majapidamistes korraldati improviseeritud klassiruumid ja õppetöö algas seal. Nii käisid 4. klassi õpilased koolis Kolga talus. Veel toimusid tunnid Marguse, Araka, Paabu, Kooli ja Sabali taludes.
Sillaotsa kool alustas sügisel 1944 tööd kolme komplektiga, I ja III, II ja IV ning V ja VI klassid. Kooli tuli I - IV klassis 51 ja V - VI klassis 21, kõik kokku 72 õpilast.
Õpilaste ette astusid direktor Värdi Parisalu ning õpetajad Kaarel Lenk ja Linda Maranik. Detsember 1944 kuni veebruar 1945 töötas asetäitja õpetajana Värdi Parisalu tütar Linda Markus. 15. jaanuaril 1945 võeti palgale õpetaja Viktor Maranik.
Koormus oli kevadel 1945 jagatud järgmiselt:
Värdi Parisalu – eesti keel, vene keel, maateadus, laulmine ja tööõpetus.
Kaarel Lenk – vene keel, matemaatika, loodusõpetus, saksa keel, joonistamine ja tööõpetus.
Linda Maranik – matemaatika, loodusõpetus, ajalugu, võimlemine, saksa keel, joonistamine, tütarlaste tööõpetus ja oli näiteringi juhendaja.
Viktor Maranik – eesti keel, ajalugu, maateadus, võimlemine, laulmine ja tööõpetus.
Kevadeks 1945 olid Sillaotsa koolimajad hädavajalikumad remondid tehtud. Ka toodi juurde mööblit ja õppevahendeid. Õppeaasta lõpuaktus toimus Sillaotsa koolimajas.
Sillaotsa õpetajatega olid lood kehvad. Tartu Rajooni Haridusosakonna akti kirjutati 1945. aasta kevadel: “Sillaotsa koolis töötab kodanlik ja okupatsiooniaegne kaader. Paljud uued õppeained on seni kodanlikus koolis töötanud õpetajatele võõrad. Õpetajate abistamiseks ja kvalifikatsiooni tõstmiseks organiseeriti koolide juures NLKP, NSVL ajaloo, geograafia, nõukogude pedagoogika ja psühholoogia ning vene keele õpperingid.
Inimeste teadlikkus on väikene, klassivõitlus terav ja kuigi Sillaotsa kooli ümbruses ei räägita aktiivsest vastuhakust nõukogude võimule, siis passiivset vastuhakku on paljudes peredes. Sellest on tarvis üle saada ja sellest räägitakse pidevalt kooli õppenõukogus, kus kavandatakse plaane paremaks ideoloogilise kasvatustöö teostamiseks elanikkonna hulgas.“
Samasugust juttu kirjutati ka teiste koolide kohta. Punast värvi haridusjuhid ei olnud rahul lapsevanemate teadlikkusega. Vabas Eestis üles kasvanud ja oma väärtushinnangud saanud inimesed, kes veel viis aastat tagasi elasid demokraatlikus riigis ja demokraatlike põhimõtete järgi, ei kiirustanud punalippe lehvitama ja „suurele“ Stalinile hurraa hüüdma.
Tuigo koolimaja 1944. aasta sõjategevuses viga ei saanud. Kadus küll osa mööblit ja õppeinventari, samuti osa raamatukogust ja õpikuid, kuid maja jäi terveks.
Jaanuaris 1945 õppis Tuigo koolis I - IV klassis 70 ja V - VII klassis 40, kokku 110 õpilast. Direktor oli Aksel Rüütli ning õpetajad olid Richard Nemvalts, Johanna Metsa ja Olga Rüütli. Ainetunnid jagunesid õpetajate vahel järgmiselt:
Aksel Rüütli – matemaatika, maateadus ja vene keel.
Olga Rüütli – matemaatika, loodusõpetus ja inglise keel.
Johanna Metsa – emakeel, kirjatehnika ja tütarlaste tööõpetus.
Richard Nemvalts – ajalugu, võimlemine, joonistamine, tööõpetus ja laulmine.
Tuigo koolis hakati, nagu ka Sillaotsal, esialgu teise võõrkeelena õpetama saksa keelt. Umbes kuu aega pärast õppeaasta algust aga arvas direktor Aksel Rüütli: „Sakslased on kogu aeg olnud meie verivaenlased, sellepärast ei ole Tuigo koolis fašistlike röövvallutajate keelt vaja õpetada“ ja võõrkeelena hakati õpetama inglise keelt.
Aprillis 1945 võeti mitme kooli (Sillaotsa, Tuigo ja Sipe) peale tööle pioneerijuht – 1927. aastal sündinud Kaljo Ansip (Antsip). Tema isa, endine Tartu Värnitsa-vabriku komissar Johannes Ansip oli Kurepalus uusmaasaaja ja 1945 -1946? Haaslava külanõukogu esimees.
Sillaotsa, Tuigo ja Sipe koolilapsed olid kohal, kui 14. mail 1945 maeti Tõõrastes suurde ühishauda ümbruskonnast kokku kogutud lahingutes langenud punaväelaste säilmed. Kummaline, aga võidukas Punaarmee hoolis ainult neist sõjameestest, kes elus olid ja edasi said võidelda. Langenud relvavendadest matsid punaväelased kohe ainult üksikud ja needki olid enamasti ohvitseri mundris mehed. Nii vedelesid langenud vene ja saksa (rahval oli keelatud sakslasi matta) võitlejate laibad läbisegi kuni 1944. aasta septembri lõpuni, kui kohalik rahvas nad lõpuks maha mattis.
Juhtus sedagi, et ühte ja samasse hauda maeti erinevates mundrites mehed.
“Postimees” kirjutas 17. mail 1945: “Kuuste vallas toimus valla piirides langenud punaarmeelaste ümbermatmine, kes meie Isamaa vabaduse ning parema tuleviku eest võideldes oma elu jätsid. Ühiskalm 126 langenud Isamaasõja kangelasele asub Tõõraste asunduses ilusa männimetsa ääres.
Ümbermatmisel pidas mälestuskõne Sipe Mittetäieliku keskkooli juhataja seltsimees Ütsi ja Punaarmee kangelastegudest rääkis seltsimees kapten Novikov. Kõnedele järgnes Kuuste valla segakoori poolt “Laul Punaarmeele.” Ühishaudale asetati koolide poolt hulgaliselt pärgi ja lilli.”
Hiljem maeti punaväelased ümber Tartu Pauluse kalmistu ühishauda.
Eestlaste saatuse kurbloolisust ja tragikoomikat näitab see, et Tõõraste ühishaua avamisel pidas langenud punaväelastele mälestuskõne ja kindlasti ülistas nende vapraid tegusid (teisiti lihtsalt ei olnud võimalik) Sipe kooli direktori kohusetäitja Albert Ütsi. Sama mees, kes oli 1943-1944 Omakaitse Kuuste rühmaülem, pidas kaheksa kuud varem, augustis-septembris 1944, Wehrmachti koosseisus Emajõe ääres punavägedega lahinguid.
Koolijuhi ametit ei olnud Ütsile kauaks, 10. juunil 1945 ta vahistati. „Kodumaa reetur“ Albert Ütsi mõisteti 15 aastaks vangilaagrisse ja koju tagasi jõudis ta 1956. aastal.
Maikuu teisel poolel (kahjuks ei ole teada täpset kuupäeva) 1945 tähistati koolides suurejooneliselt „Suures Isamaasõjas fašistliku Saksamaa üle saavutatud võitu“. Tuigo kooli juures oli korraldatud pidulik aktus ja miiting. Külalisena kohale sõitnud Eesti Laskurkorpuse võitleja pidas lastele kõne ja direktor Aksel Rüütli lasi õpilastel sõjavõitjate auks hõigata kolm korda „Nad elagu.“ Võidupidustused toimusid ka Sillaotsa ja Sipe koolide juures.
