Anneli Rääbis: 100 õnnelikku päeva ja pöörased teod
Anneli, asusid Roiu noortekeskusesse tööle sel sügisel või õigemini juba hilis-suvel. Kuidas on ühel noorsootöötajal kohanemisega. On selleks pikalt aega tarvis?
Kuna ma pole varem noorsootöötajana töötanud, siis alguses läks ikka aega, et aru saada, millega ma ennast üldse sidunud olen. Umbes kuu aega tagasi tundsin juba, et olen enam-vähem kohanenud. Tean, mida teen ja teha tahan, noored on juba tuttavad, oskan aimata, mida minult oodatakse. Samas selleks, et teeksin tööd sama hästi kui minu kogenumad kolleegid, tuleb veel kõvasti vaeva näha.
Muusikaga on sul vist suhted väga head? Oled muusikat õppinud?
Muusikaga olen tõepoolest sina-sõber. Olen õppinud muusikakoolis alustades 8-aastaselt, alguses laulmist, siis flööti, vahepeal natuke kitarri ja praegu on käsil klaveriõpingud.
Käisite ka koos Susanna Mõtsmehega esindamas Roiu noortekeskust konkursil „Su noortekas kõlab tuttavalt“. Mis sündmusega tegu oli ja kuidas seal läks?
Tegemist oli Ülenurme noortekeskuse poolt korraldatud parodeerimisvõistlusega, mis sarnanes kõigile tuttava „näo-saatega“. Meil läks palju paremini, kui oodata oskasin. Oli paras üllatus, et pääsesime lausa finaali ja esinesime Vanemuise väikeses majas. See tunne oli väga võimas!
Õpid ülikoolis sotsioloogiat ja majandust. Kuidas on mõistlik jagada ülikoolis käimist ja tööl käimist?
Aeg-ajalt on ikka raske. Millegipärast juhtub ikka nii, et koolis ja tööl on tähtajad just samal ajal. Õnneks olen saanud nii oma tegemisi sättida, et koolis ja tööl käimise ajad omavahel ei kattu.
Miks hakata noorsootöötajaks? On ju nö. palju normaalsemaid töökohti, kus kell viis paned ukse kinni, lähed koju ja unustad tööl olnu.
Jah, mõtlen ka vahepeal, et järgmise ametina valin midagi sellist, kus ma lihtsalt ei saa tööd koju kaasa võtta. Samas mulle tohutult meeldib olla noorsootöötaja ja võtan hea meelega õhtul arvuti lahti, et mõne noorega suhelda, otsida põnevaid meisterdamise ideid, korraldada mingit sündmust. Mitmekesine töö ongi üheks põhjuseks, miks noorsootöötajaks hakata. Lisaks muidugi suur soov noortega koos töötada. Ilma selleta ikka ei saa kuidagi.
Mis on „sada õnnelikku päeva“. Mida see sulle annab?
Tegemist on ettevõtmisega, et teen iga päev ühe pildi mõnest rõõmsast hetkest ja postitan need Facebooki vastavasse kausta. Vahepeal juhtub nii, et terve päev on hästi tore ja siis on väga keeruline välja valida seda ühte hetke. Samas olen ka märganud, et kuigi üldiselt mõni päev tundub olevat üsna nukker ja midagi erilist nagu ei juhtukski, siis ikka on midagi, mis teeb päeva rõõmsaks. Ma arvan, et kõik inimesed võiksid midagi sellist teha: leida igast päevast midagi positiivset.
On sul mõni retsept, kuidas noori kaasata?
Eks ma töötan ise ka praegu välja seda retsepti. Üks on kindel: peamine koostisosa on see, et idee peab kas või osaliselt tulema noortelt, siis on neil kõige suurem tahtmine idee teoks teha. Teine koostisosa on ilmselt vahva tulemus, mille poole püüelda. Kolmas osa on tore inimene, kellega koos midagi korda saata.
Mida teadsid Haaslava vallast enne siia tööle tulemist?
Veidi piinlik tunnistada, aga kui nägin töökuulutust, siis võtsin esimese asjana kaardi ette ja vaatasin, kus Roiu asub. Teadsin, et Tartumaal selline vald eksisteerib.
Sulle meeldib teha vist pööraseid asju? Mis on pööraseim asi, mida oled teinud?
1500 meetri kõrgusel lendavast lennukist alla hüppamine oli päris pöörane. Õnneks oli mul langevari ka ikka kaasas. Kaks suve USAs elamine on ka asi, mida nõrganärvilistele ei soovita, samas on see õpetanud mulle tohutul hulgal iseendaga hakkama saamist.
Millised hobisid sul veel on?
Peale muusika tegelen veel vabatahtliku tööga, kui seda saab hobiks nimetada. Nimelt korraldan noorteorganisatsioonis DD Akadeemia muusikasündmuseid. Loen oma hobiks ka reisimist, mulle meeldib lugeda artikleid ja raamatuid erinevatest riikidest, lisaks meeldivad ka põnevad videod inimeste seiklustest. Samal ajal kogun raha, et saaksin ka ise järjekordsele reisile minna.
Kes on sinu suured eeskujud ja miks?
Mind inspireerivad inimesed, kes teavad, mida nad tahavad teha, ja ei tee seda ainult endale. Nagu sellised maailmaparandaja tüüpi inimesed. Sellised, kes ei karda eksida, kes lähevad tulest ja veest (aga mitte teistest inimestest) läbi, et midagi suurt korda saata. Samuti motiveerivad mind inimesed, kes reisivad hästi palju ja tunnevad erinevaid kultuure ja rahvaid. Tulevikus tahan ka ise olla selline.
Mida soovida vallarahvale jõuluajaks?
Soovin, et leiaksite aega olla kodus lähedaste juures. Kallid kingitused polegi jõulude ajal kõige olulisem, palju tähtsam on see, et pühendaksime end inimestele, kes on meile kallid. Nii jõulude ajal kui ka kogu ülejäänud aastal.
