Lapsepõlve lood: öine külaline ehk Hirmsa Antsuga söögilauas
Ühel pimedal augusti ööl, kell oli vist pool üks, kostis tasane koputus aknale. Ema, kes ei olnud vist veel magama jäänud, kargas voodist üles ja küsis:“ Kes on?“. Vastuseks tasane mehe hääl akna taga küsis: „Kas Martin Raudkivi on kodus?
Oli aasta 1945. Sõda oli lõppenud, meie pere aga elas endiselt veel sõjapaos isa õe, tädi Iida juures Läänemaal endises Saulepi, nüüd Varbla vallas, Kilgimetsa külas, Kaasiku talu sealaudas, nii nagu oleme seda eluperioodi hiljem mäletanud. Mitte sea sulus vaid kõrvalhoones, millest 2/3 oli sealaut, hoone otsas köök, kus keedeti ja valmistati sigadele sööki, saun eesruumiga ja hoone teises otsas peremees Karla puu-tööruum. See oli umbes 4 meetrit lai ja 6 või 7 meetrit pikk 1 tuba, kuhu me oma perega kolisime peale seda, kui isa tädi-mehe abiga oli selle ruumi ära remontinud. Oli lihtne, värvimata puupõrand, seinad kattis isa halli papiga, lagi oli mustast lauast nagu kuuril ja kannatas elada küll. Isa ehitas ka väikese pliidi, et ruumi kütta. Pliidi rauas oli rõngastega ava, sai süüa teha ka. Pidas sooja, palkhoone ikkagi.
Kui me sõjapakku tulime, paigutati meid talu teenija tuppa, mis oli aga väga väike, umbes 3x4 m., mitte rohkem. Meie pere oli 3 inimest: ema, vanaema ja mina, kes ma sellel ajal olin 8 aastane jõmpsikas, kui 1944. a. kevadel sinna jõudsime. Mäletan, et seal toas oli kaks voodit, väike laud, kolm tooli ja paar ruutmeetrit käimiseks.
Kui isa 1944. a. sügisel sõjast tagasi jõudis, siis sinna väikesesse tuppa ta enam ei mahtunud. Talus oli küll peale perenaise, peremehe ja peretütarde tubade veel mitu tuba ja ehkki me olime ju talu perenaise venna pere, meid nendesse tubadesse ei kutsutud. Meie olime sõjapõgenikud, ehk kutsumata külalised. Eks siis peremees Karla või tädimees lubaski kasutada meil elamiseks tema puutöö ruumi sealauda otsas.
Ema lükkas isale küünarnukiga ribidesse ja ütles, et tõuse, sind küsitakse! Isa tõusis, läks akna juurde ja küsis, et kes küsib ja mida tahetakse. Vastus oli, et küsib Ants Kaljurand ja vaja oleks rääkida. Isa vastas, et tema Ants Kaljuranda ei tunne. Seepeale vastas mees akna taga, et rahvas nimetab teda veel Hirmsaks Antsuks. Isa vastas seepeale, et seda nime on ta kuulnud küll ja kui on tarvis nõu pidada, siis tulge tuppa.
Mina olin juba selle sebimise peale juba ärganud ja kuulsin, kui isa tõmbas tikku, pani petrooleumilambi põlema. Elektrit siis veel selles Eestimaa nurgas ei olnud. Võttis nagist jope, viskas õlgadele ja läks tegi ukse lahti. Sissekäik oli sealauda köögist. Sisse astus pikka kasvu, vist oli isegi isast pikem, kitsa pikliku näoga noorepoolne mees, õlgadel oli tal telkmantel. Isa pakkus laua äärde toolile istet. Mees võttis telkmantli ja riputas seinale varna. Seljas oli tal saksa sõduri või ohvitseri frentš, nagu siis nimetati. Ei olnud eraldusmärke ega relvi. Isa istus toolile tema vastas ja kostis, et ah niisugune see Hirmus Ants siis välja näebki. Pole ei saba ega sarvi. Ilmselt rahvas valetab.
Külaline hakkas naerma ja vastas, et hirmu- ja õudusjutte levitatakse tema kohta teadlikult, et rahvast hirmutada ja seda teevad kas küla jutumoorid, punaste käsilased ja provokaatorid või muidu lollid inimesed. Ja siis külaline tutvustas end, kes ta on ja kust pärit, rääkis oma elust, teenistusest Eesti, hiljem Saksa sõjaväes ja ütles, et praegusel momendil varjab end vene võimu eest, kes püüab teda kätte saada. Et kätte ei saadaks, peab tihti elukohta vahetama. Isa küsis, et kas siis kindlat baasi või punkrit ei olegi? Ants vastas, et on nii baas kui punker, aga et tegutseda, selleks peab liikuma. Peab olema väga ettevaatlik, sest punased seavad lõkse väga kavalalt ja leidlikult. Isa küsis, et kas kogu aeg liigute, kas täna söönud olete? Ants vastas, et söönud on küll, aga tänase päeva jooksul sooja toitu ei ole saanud. Seepeale ema, kes oli ka üles tõusnud, võttis pliidi all tule üles, keedetud kartulid olid veel soojad ja pannil oli mingi kaste ka. Oli ka poolik päts musta taluleiba ja teekannu pani ema ka pliidile sooja. Võid ei olnud, selle asemel leivale määrimiseks oli sibulaga praetud searasv, mis oli kergelt soolane. See maitses mulle mustale leivale määritult rohkem kui või.
Hirmsa Antsu nimi oli rahva seas tuntud. Temast räägiti rahva suus igasuguseid jutte. Osa jutte olid eestimeelsed, osa aga vastupidised. Kuni selleni välja, et on bandiidid, elavad metsades, käivad taludes röövimas, tapavad rahulikke elanikke ja metsas, kui on nälg, tarvitavad isegi inimliha. Oli ka jutte poodide, pankade ja vene vooride ründamisest ja röövimisest samuti, mitmetest viguritest, mida Ants on teinud, esinedes vene sõjaväemundris Pärnus ja mujal.
Kuid nüüd, 67.a. hiljem, neid sündmusi ja seda kohtumist kirja pannes pean tunnistama ausalt, ma ei mäleta missugused jutud minu mällu salvestusid enne, millised pärast seda kohtumist.
Ants sõi isukalt, näha oli, et meie toit maitses. Seda vaadates tundsin, et ka minu kõht läks tühjaks. Ütelnud seda emale, pani ta ka mulle taldriku lauale ja koos Hirmsa Antsuga samal laual, lasin endale hea maitsta keedetud kartulil kastmega, mustal leival ja sahhariiniga magusaks tehtud pohlavarre teel, mis oli vanaema lemmik-jook, sest suhkru maitse peale sõda oli maal tundmatu.
Kui Ants oli söönud, vabandas isa, et suitsu pakkuda ei ole. Ants vastas selle peale, et tema on rohkem pühapäeva suitsetaja ja ega lapsega ruumis suitsu tõmbamine kõlba. Seepeale arvas Ants, et läheks välja, jalutaks ja räägiks asjast, mille pärast tuli. Isa vastas, et räägime toas, see on tema pere ja ta oma pere eest vastutab. Ants vastas selle peale, et kõik on õige, aga on vähe neid inimesi, kes punaste piinapinkidel suudavad suu kinni hoida. Ja siis hakkas ta isale selgitama oma tuleku põhjust.
Nimelt, et eesti mehed on demoraliseeritud, sõjast tüdinud, ei ole organiseeritud, elavad hajali ja on hirmul. Nende vahel puuduvad kontaktid ja seda kasutavad punased. Eesti mehi aetakse taga nagu loomi, viiakse vangi, tapetakse ja neid, kes end punase võimu eest varjavad, aetakse mööda metsi taga, vangi ei võeta vaid hävitatakse kohapeal, kogu punkri või taluga, kust leitakse. Armu ei anta ka pereliikmetele. Palju on ka neid, kes usuvad punaste propagandat ja müüvad punastele eestimeelseid mehi ja nende pereliikmeid. Neid tuleb selle eest karmilt karistada!
Et eesti rahva hävitamist vähendada, tuleb eesti mehed vastupanuks punasele terrorile tuua ühe mütsi alla, et karistada reetureid ja äraandjaid sama mõõduga, et neid taltsutada. Et tema on nii Läänemaal kui Pärnumaal ringi liikunud juba mõnda aega ja arvab, et nendes kahes piirkonnas on teovõimelisi mehi kokku ehk ühe pataljoni jagu. Mitmel pool on mehed metsas ja ootavad ainult märguannet. Tuleb ainult organiseerida, varustada ja relvastada, et alustada vastupanu. Ja et on vaja leida pataljoni staabile ülem, kellel oleks selles töös kogemusi. Ta loodab kontakti saada Rootsis ja mujal olevate eesti meestega, et ka sealt abi ja toetust saada. Kui läänes teada saadakse, kuidas punased siin laiu tavad, ega pikalt laiutada lasta, tullakse ka appi. Ameerika ja Inglismaa tulevad ja löövad punased siit välja. Nad peavad seda tegema, muidu on punane nakkus neil endil varsti kraes.
Isa kuulas ja vaikis. Siis küsis, et kas Antsul läänega raadioside võimalust on? Ants vastas, et on olemas kaks raadiojaama, mis ulatuvad Rootsini, aga radistid tuleb leida. Ants jätkas, et ta on juba kahe baasi kohad välja vaadanud, kus on kuivad rabasaared ja kuhu venelased autode ja muude masinatega ligi ei pääse, aga jalgsi venelane kardab metsa. Isa küsis relvastuse ja laskemoona kohta, et palju on olemas? Ants vastas, et sõjast on palju maha jäänud ja kõike on võimalik muretseda, tuleb ainult kokku tuua. Mina istusin isa kõrval ja kuulasin seda juttu kogu aeg pealt. Huvitav oli! Ka ema oli üleval, lamas voodis ja ilmselt kuulas samuti. Ainult vanaema voodist kostis norinat. Kui Ants lõpetas ütles isa, et see on väga tõsine samm. Ta tahab saada mõtlemise aega, kuna tal on perekond. Ja kuhu ta perekonna paneb, kui Antsuga ühineb. Staabi tööga arvab, et tuleb toime, aga perekonnaga on mure suurem. Ants küsis selle peale, et millest meie perekond elab? Isa vastas, et teeb sepatööd ja on hakanud tegema vikateid. Et sepa vikatit ei ole kusagilt saada ja vene vikatid on tehtud pehmest plekist. Ei lõika ja rahvas neid ei taha. Ja selle tööga on esialgu pere toidetud.
Lepiti kokku, et Ants tuleb kuu aja pärast tagasi, et siis isa ütleb oma lõpliku otsuse. Ants tõusis, võttis varnast mütsi ja telkmantli, isa saatis ta uksest välja. Kui isa tagasi tuppa tuli, küsis ema, et kas läks ikka päris minema? Isa vastas, et nägi kui läks õuest välja. Ema oli närvis, kartis, et Ants tuleb tagasi ja tapab kogu pere maha. Isa seepeale hakkas naerma ja vastas, et see on nüüd küll rumal jutt, see mees ei näinud bandiidi moodi küll välja ja jutt oli ka küllalt mõistlik. Aga kui inimene peab kogu aeg metsas elama ja oma elu eest võitlema, eks ta siis metsistub küll. Minul kästi magama minna. Isa kustutas lambi ja puges ema kõrvale. Nad hakkasid vaiksel häälel seda külaskäiku arutama. Mina pikalt nende sosinat ei kuulnud, silm vajus kinni. Hommikul ema ütles, et ei saanud silmatäitki magada. Isa ja ema arutasid Antsu külaskäiku mitu nädalat. Ema jälle juttu alus-
tas ja oli kõvasti närvis. Ta oli väga emotsionaalne inimene, nagu mäletan kartis kõiki ja kõike. Lepiti kokku, et kellelegi ei räägita midagi. Absoluutne vaikus. Minule anti ka kõva käsk suu pidada, sest meie pere elu pidi sellest sõltuma. Mina olen seda käsku täitnud nüüd juba 67 aastat.
Nagu ma mäletan, isa arvamine oli, et Antsul on ehk tahtmine midagi teha küll, aga kust ta võtab varustuse, relvad ja laskemoona, toidu ja raha, et seda kõike organiseerida ja korda saata. Vastas on ju vene võim ja sõjavägi. 3 meest võib ennast edukalt mõnda aega metsas varjata ja talud jõuavad neid toita. 30 mehega on aga juba probleem. 300 meest - ta ei kujuta seda võimalust metsas varjamiseks ja edukaks vastupanuks - meie oludes, üldse ette. Just on suur sõda läbi, inimesed jäid ellu. Kes see tahab hakata uuesti sõdima, kui mingit võidu võimalust ei ole? Ja kas need suured, kes ka ise on just sõja läbi teinud ja palju inimesi kaotanud, tahavad väikest eesti rahvast aidata? Raske uskuda.
Ühel päeval istus isa laua taha, võttis pliiatsi ja paberi, hakkas kirja panema, mida kõike ja kui palju on vaja, et venelasele hakata vastupanu osutama umbes 300 mehega. Kui oli juba täis kirjutatud mitmed lehed, ema vihastas, tõmbas need paberid isa eest ära, rebis puruks ja viskas pliidi alla. Hakkas nutma ja oli väga närvis, et nüüd on ka meie pere supi sees ja kuidas sellest eluga välja tulla. Ta kartis, et kui isa ütleb Antsule ära, tapab see bandiit, nagu mõned teda nimetavad, meie pere maha. Kui aga isa läheb Antsuga kampa, nuhivad venelased selle nii kui nii välja ja siis on Siberi sõit kindel. Isa arvas selle peale, et vist on emal õigus selle Siberi sõidu osas ja et need arvud, mis ta paberile kirjutas, panevad tõsiselt mõtlema. Temal ju värskelt puhtad paberid taskus, mis Lihulast puskari ja seapeki eest saadud. Ja palja käsi vene võimu vastu minna ei ole küll tark tegu, eriti perekonna inimesel. Aga eks aeg annab arutust ja küll ta midagi välja mõtleb. Aeg läks, ema vahetevahel nuttis ja oli närvis, isa mõtles.
Ühel sügisõhtul, vist kuu aega hiljem, kostis uuesti vaikne, vaevalt kuuldav koputus aknale. Isa seekord Antsu tuppa ei kutsunud, väljas oli juba suur videvik. Ants oli samas riietuses nagu eelmisel külaskäigul. Isa kutsus ta maja taha sepipaja juurde kraavi servale istuma ja juttu ajama. Vabandas, et toas on vanaema haige. Ema saatis mind kohe isaga kaasa, ütles, et ole aga isa kõrval ehk lapse juuresolekul on see bandiit leebem. Istutigi maja taha sepipaja juurde kraavi kaldale. Mina istusin isa kõrvale. Isal oli jope seljas ja minul ka soe palitu. Õhtu oli vaikne ja soe, juttu aeti vaiksel häälel. Isa küsis, kuidas organiseerimine läheb ja edeneb? Ants vastas, et mitte nii edukalt kui tahaks. Et NKVD on rahva ära hirmutanud, igale poole oma nuhkisid sokutanud, rahvas kardab ja ei taha eriti vedu võtta. Ants ütles, et nimesid ta ei nimeta, aga on võimalik olnud saata kaks meest läände, varsti peaks kuulda olema, kuidas see on õnnestunud. On leidnud radisti ja kavatseb ühe raadiojaama tööle saada. Kui kontaktid saab paika, küll siis hakkab abi ka tulema. Siis küsis, et kas siis on kelleltki võimalik veoautot saada? Ta teab, kus on ära pandud suur hulk sõjast jäänud relvi. Need on kusagil Narva ja Rakvere vahel ja on vaja ära transportida. Isa vastas seepeale, et naaberkülas, Massmetsas on küll veoauto Kiviselja Karlal, aga ta ei kujuta ette, kuidas see auto relvakoormaga mööda maanteed Narvast Läänemaale tuleb. Ants vastas seepeale, et arvatavasti tuleb teha mitu seesugust reisi. Et on selle peale mõelnud. Mööda postmaanteed sõita ei ole tarvis. Eestis on külavaheliste teede võrk korralik. Temal on head kaardid ja kui autole panna vene numbrid, vene kirjad ja vene mundris mehed vene dokumentidega rooli taha, peaks see ettevõtmine õnnestuma. Temal on teada mees, kes oli olnud mingi väeosa juures, nimetas selle nime ja numbri, minul need meelde ei ole jäänud, mingi relvastusega tegelev asjamees. Kui olid Sinimägedes lahingud, siis seal enne ära tulemist oli sellel mehel tulnud relvastusega tegelda ja oli olnud võimalus parajal hulgal relvi kõrvale panna ja ära peita. Sakslasel oli relvade arvestuses kindel kord, aga lahingute käigus lennanud see kord kuradile kui see mees nägi, et sakslane mõtleb taganeda, oli tal olnud võimalus paar nädalat tegutseda tulevase Eesti riigi tarbeks.
(Järgneb)
