Lõke põles, selle kõrval oli aga kaetud laud kõiksugu pipstükkidega. Samas askeldas pikka kasvu mees.

“Ruttu lauda!” hüüdis ta. “Kohe sööma! Siia-siia!”

Naksti olin pandud pingile, aurav seljanka nina all, ühte kätte pistetud pasteedileib, teise kätte singitükk. Võimas, mõtlesin vaimustusega. Milline mees! Ja kui maitsvad toidud!

“No vaat kui hästi!” rõõmustas mees. “Kõik on mu oma tehtud! Võta nüüd kotletti ka!”

Ka pulmad ja matused

Lubage esitleda: see mees oli Sulev Heinpalu, elupõline kütt ja mees, kes köögis kapi kõrval nälga ei kurda. Toidab ära ka pulmad ja matused.

Seal Hiiumaal oli ta hetkel väljas oma jahiseltsiga ning mehed olid ajus. Sulev aga tegi neile niikaua süüa.

“Eks ta vahel tüütu on siin passida, aga noh, mis sa teed. Ei taha teiste hooleks isegi vee keetmist jätta, nad lasevad selle ju ka põhja!”

Ja kui kõik oli valmis ning juhuslikult jalutas kuuse alt välja meeldiv matkaja, siis miks mitte tallegi koht laua ääres kätte näidata. Mõni inimene lihtsalt tunneb end ühtviisi mugavalt nii metsas lõkke ääres kui ka kodus pliidi ääres.

“Nii-nii, siin pole ainult supipott, siin on juba see puhas küti ja korilase geen, millega elatakse Eestis üle sõjad ja katkud,” mõtlesin endamisi ja võtsin mehe numbri ühes.

Aeg aga läks ja aastake kulus, lisaks tüki järgmistki, kuid ei jõudnud Maaleht Sulevi juurde supikeedukursusele ega pasteediteole.

Sel sügisel võõrustas Haapsalu jahiselts jahinaisi, ning nende tegemisi pildistama minnes nägin juba eemalt tuttavat kuju.

“Seda daami ma tunnen,” mürises hääl üle lagendiku. “Tule nüüd kiiresti siia, ma panen sulle juba suppi! Võta ruttu üks singileib! Ise suitsutasin!”

Midagi nagu oleks

Nagu öeldakse: kaks kolmandata ei jää! Saagu Sulev lehte ja näidaku, mis sealt metsast praegu taldrikule tuleb!

“Oi, aga mul pole muud kui sool ja pipar,” ehmus tema selle jutu peale. “Ega mina siin midagi erilist retsepti nüüd küll ei tea, sellised lihtsad toidud!”

“No mis sul hetkel sahvris on?”

“Metshani, põdralihast pikkpoiss, metssea- ja põdralihakotletid, põrsapraad, pikkpoiss, põdrapasteet, sült, kartulivorst, suitsusiga, nelja sorti vorsti…”

“Aitab-aitab, hakka sättima, juba sõidame!”

Muuseas, kellel teinekord on Haapsalu poole asja, siis seal Võntküla juures on tee ääres üks kurepost, pulmaliste lindid ümber. Sulev oli see, kes saagis uue haavaposti ja pani külaseltsi meestega paika, kui eelmine ära pehkis.

Üks kurgedest sai paraku autolt löögi ja hukkus. Tema elukaaslane ei andnud aga alla ja võitles pesa kevadel teiste käest ikkagi endale! Nüüd on tal uus elukaaslane ja poegi aina koorub igal kevadel. Võntküla inimestel on selle järgi hea silma ees hoida, et eluga tuleb ikka edasi minna.

Aga räägime toidust. “Mingit kindlat jõulutoitu meil pole, mida on, see lauale läheb,” seletab Sulev.
Tegelikult on ta hariduselt ja ametilt pottsepp, 40 aastat ahje ja pliite ladunud. Lisaks seitse aastat üle riigi kaeve puurinud.

“Meil oli peres 11 last, isa oli metsavaht, elasime sellises metsatalus, kus lähim naaber oli kolme kilomeetri kaugusel,” räägib Sulev. “Isa-ema läksid kodust ära, ütlesid, et poiss, sina tee süüa! Vanaisa siis ütles, et tee praekartuleid, see tuleb sul hästi välja!”

Armeeteenistus viis aga uudismaale ja seal määrati noormees kööki, ei küsinud keegi, kas oskab või ei. Sulev ütles, et lastagu lahti, kui toit ei kõlba! Aga ei olnud häda midagi ja lõpuks läks kogu teenistus köögis süüa tehes.

“Proovige nüüd kurki! See on mul uus retsept, meestele joogi kõrvale tehtud, head krõmpsud!”
Proovime viiludena marineeritud kurki. On küll hea ja krõmps. Sahvris on muidugi veel kõrvitsat, hapukurki, seeni mitut moodi, jõhvikaid ja pohli.

“Kas metsamarjad korjab naine?”

“Eks me mõlemad! Alles eelmisel aastal korjasin ise 92 liitrit pohli. Tänavu oli pohla vähe. Turult üks memmeke õpetas, et poiss, ära sa marja raiska, kõigepealt auruta mahl välja, kestad keeda moosiks. Tegingi nii ja väga hea tuli kõik välja!”

Etskae, ongi korilane ka!

Pekki, võid, veel pisut pekki

Lihapuudust Sulevi lapsepõlves metsavahi majas polnud. Teinekord käisid Tallinnast venelased nädalalõppudel küttimas ja nende saagist jäi tavaliselt nii palju liha maha, et seda ei jaksanud keegi korraga ära süüa.

Sulevi isa hakkas siis konserve tegema. Neid sai samuti palju, aga olid head: vahel roostetas karp läbi, aga liha oli sees värske nagu eile tehtud!

“Konservis meeldib mulle endale kõige rohkem metssiga, seal tunned ikka liha enda maitse ära,” sõnab Sulev.

Paljudes kokandusfoorumites kurdetakse ikka, et liha jääb vintske või ei saada sellist praadi, nagu soovitud. Ulukit ei julge paljud üldse ette võtta. Sulevi praed sulavad suus.

“Liha tahab enne maitseainetega seista ja rahulikult tegemist,” seletab ta. “See sink siin oli suitsus terve päeva, põrsapraadi aga hoian ahjus neli tundi madalal temperatuuril fooliumi all. Siis ta jääb mahlane ja pehme. Isegi tavalist seakaela hoian maitseainetega kaks päeva jahedas, enne kui küpsetama hakkan.”

Muide, üks lihtsam toit neile, kel metsloomaliha niimoodi volilt käes pole: toppige tavalise valge soole sisse pekiga kartuliputru, ja saate sellise kartulivorsti, et keele viib alla!

Ka ulukiliha juurde läheb kõvasti pekki – nii kotleti kui vorsti sisse, muidu jääb roog kuivaks. Vanasti võeti astjast omasoolatut ning see andis kohe teise maitse.

Pekki ja rohkelt võid paneb ta ka põdramaksast tehtud pasteedi sisse, lisaks porgandit ja brändit. Lihtne asi, aga läheb sööjatel nii kiiresti kurgust alla, et ei jõua sahvrist uusi tuua!

“Seda pasteeti süüakse jah,” noogutab Sulev. “Tahetakse alati juurdegi, aga no kus ma seda võtan nii palju?”

Nagu otse merest

Põtru on Sulev aegade jooksul küttinud 111, lisaks kaks hunti ja ilvese. Ja kuna see juhtus ammu, siis võib ka poolihääli öelda, et esimese põdra küttis ta juba kaheteistaastaselt.

“Aga nüüd läheme vast soolasele üle,” pakub vana jääger kavalalt ja toob välja kausitäie vürtsikilu.

Need on hõrgud!

“Eks ma oskan neid hästi teha,” muheleb mees. “Ikka sool ja pipar!”

Kes armastab kilu värskena, pangu kalad soola ja vürtsidega konservikarpi, kaanetagu kinni ja kähku sügavkülma, enne kui maitsed jõuavad sisse tõmmata. Nii võib karp seista kaks aastat ja avades on ikka nii värske, nagu oleks äsja merest püütud.

Ega midagi. Kuni meil mehed merest ja metsast toitu kätte saavad ning laanes laua võivad katta, pole hullu. Elame veel!