Südantliigutavad loomalood: kassikese kustuv eluküünal ja nahkhiirebeebi raamaturiiulis

Selle augusti lõpp oli soe nagu südasuvel ja aknad-uksed tihti lahti. Läksin ühel õhtul magama, aga ikka ja jälle ajas mu kass Pisike Preili mind üles, hüpates voodist alla ja üles. Ja nii poole ööni, kuni ma sain aru, et midagi on lahti. Nahkhiir lendas toas aga mina ta häälitsust ei kuulnud (liiga vana!) ja oleksin võinud edasi magada, kui mitte Pisike poleks seganud. Mis nüüd teha? Kustutan tuled – lendab, panen põlema – ei näe kus ta on peidus. Viimaks tegin ukse-akna esikusse lahti, toas jätsin tule põlema ja sain paar tundi magada.

Järgmiseks õhtuks lootsin, et plats on puhas. Aga ei. Panin siis tuled põlema ja sain jälle magada. Kolmandal õhtul otsustasin, et pean midagi tegema. Tõin liblikakahva, panin ainult väikese lambi põlema ja ootasin köögi ja toa vahel kahvaga. Ja hakkas lend, aga nüüd oli neid kaks! Vehkisin kahvaga nii kaua, et vaesed nahkhiired laskusid kurnatusest kõrge kapi ääre peale. Võtsin kahva riideosa kätte, hiilisin lähedale ja plaks! Üks oli kahvas käe all. Võtsin ta pihku ja viisin õue, kus ta rõõmsalt ära lendas. Jätsin tule põlema ja magasin.

Neljandal õhtul jätsin kohe tule põlema, et saaks magada. Keegi ei lennanud. Järgmisel hommikul näitas Pisike mulle, et köögis raamaturiiuli ülemisel äärel kössitab väike hall karvakera. Panin kindad kätte, kuidagi sain ka tooli peale püsti ja võtsin nahkhiirepoja pihku.

Nüüd, kui oli valge ja aega oli, tahtsin ma näha, kuidas niisugune väike olevus välja näeb. Ettevaatlikult võtsin ta pea kinda seest välja ja kohe lõi ta teravad hambad mu kinda sõrme külge. Nii kena väikene. Kas ta tuli koos emaga? Või sünnitas ema teda siin? Vaesekesel oli kindlasti nälg ja janu. Viisin ta õue, panin kiiga ääre peale ja varsti lendas ta suurte kaartega metsa poole.

Loe edasi Hiiu Lehest.