Ühe aleviku postiteenuste värvikas elukõver: piimamees postiljoniks ja suur margirööv

Vaidas asutati Aru (Arro) kõrts-postijaam esimest korda juba Rootsi ajal. 1848. a avati Tallinna-Paide postiteel jaamad Vaidas (Arul), Rõõsal ja Anna kiriku juures ja sealt edasi pikendati postiteid nii Tartu kui teisalt Peterburini välja.

1863. aastal mainiti Gresseli kalendris, et Revalist (Tallinnast) Arule (Arrole) oli 25 ½ versta, Mustla-Nõmmelt Paidesse 62 ½ versta, Tartusse aga 150 ½ versta. Kokku oli aga Tallinnast Tartusse 213 versta ja sõit maksis 52 ½ rubla. 1870. aastal rajati Tallinna-Peterburi raudteeliin, kus regulaarne liiklus algas 1873. aastal. Kolme aasta pärast (1876) valmisTallinna-Tartu raudteeliin. Koos raudtee rajamisega lõpetati järk-järgult väikeste postijaamade tegevus. Esimest korda lõpetati Arul postijaama tegevus 1875. aastal.

Piimamehest tehti postiljon

49 aasta pärast, aastal 1924, tekkis teedeministeeriumil idee avada Vaida kogukonnale kas Vaida mõisas või Vaida Inno poeruumides postiagentuur. Vaida kogukonnal oli küll olemas oma postkast nr 5, kuhu posti vedas Vaida küla piimamees. Piimamehest sooviti teha postiljon ning postiveoks kasutama hakata omnibussi, mis liikus Tallinna ja Kose vahel. 20. detsembril 1924. a tuli Vaita ringkiri küsimusega, kas piimamees on nõus esialgu 500 marga eest kolm korda nädalas posti vedama. Vaidast kl 7.00 välja saadetud post jõudis Tallinna kl 8.30. Tallinnast kl 17 väljasaadetud post jõudis Vaita kl 18.30.

1925. aasta alguses nõustus Vaida piimamees V. Kallaspolik posti vedama ja autoühenduse hooajal veeti Vaida posti Tallinna-Kose omnibusside abil tasuta. Piimamehe postiljonikarjäär kestis kuni suveni, sest 17. juunil 1925. a avati juba Vaida postiagentuur Inno poes. Inno kaupluseomanik Jakob Selks nõustus 500-margase tasu eest kuus Vaida postiagentuuri juhi kohale asuma.

Postiteenused kolisid kauplusesse

4. veebruaril 1926. a tõusis päevakorda postiagentuuri üleviimine Inno kauplusest Vaida Ühispiimatalitusse (meiereisse).Viimane asukoht oli elanikele märksa kättesaadavam kui senine külakeskusest kaugemal asunud Inno pood. Meier Jaan Õepa olevat hea kirjaoskaja, mispärast sobivat hästi postiagentuuri juhatajaks. 6. juulil 1926. a asuski senise Vaida postiagentuuri juhi Jakob Selksi asemele meier Jaan Õepa. Agentuur asus meierei ruumides ja juhi tasuks oli 500 marka kuus. Otsusele kirjutas alla Vaida Ühispiimatalituse juhataja T. Ratas.

Elukoha muutmise tõttu ei saanud Jaan Õepa määratud ametikohal kaua töötada. Juba 31. oktoobril 1926 asus tema kohale järgmine meier Karl Sild, keda iseloomustati kui väga korralikku ja tublit töötajat. Poole aasta pärast, 25. aprillil 1927 palus Karl Sild elukoha vahetuse tõttu end Vaida postiagentuuri juhi ametikohalt vabastada. Viis päeva hiljem andis meierei vanemtööline,1902. a sündinud ja 4 klassi haridusega Bernhard Olmann nõusoleku asuda Vaida postiagentuuri juhtima.

Suur markade rööv

Kandidaadi valikuga oli nõus ka Vaida Ühispiimatalituse juhataja M. Remmel, sest B. Olmann tundus igati sobiv kandidaat. Kuid valik osutus ebaõnnestunuks.27. juunil 1927. a oli B. Olmann teadmata suunas omavoliliselt ametist lahkunud ja endaga kaasa viinud postmarke 4476 marga väärtuses!

Vaida Ühispiimatalitus kandis maha postiagentuuri puudujäägi ja 3. septembril1927 asus postipapa kohale meier Andres Sain kuupalgaga 500 marka kuus. Posti vahetati Tallinna peapostkontoriga kuus korda nädalas, kasutades Tallinna-Kose omnibussi liini nr 1178. 16. juunil 1928. a sai Vaida Sideagentuuri uueks juhiks Jüri Käsper. Juhataja kinnitas ametisse Vaida Ühispiimatalituse juht Joosep Waldbret.

Teedeministeeriumi posti-telegraafi -telefoni valitsus otsustas alates 1. oktoobrist 1930. a suurendada Vaida postiagentuuri juhataja kuutasu 5 krooni pealt 8 krooni peale. Postiagentuuris asus ka telefoni kõnepunkt. 12. märtsist 1932 sai Vaida sideagentuur telegraafi ja nii said vaidakad ka telegramme saata. (Alus: ERA.f.54.5.1305. Kirjutanud Heli Varusk)

Taas oli kerkimas päevakorda agentuuri asukoht – kas see peaks olema Vaida Ühispiimatalituses või mujal. Üks idee oli viia postiagentuur lähedal asuvasse Anna Roosmanni kauplusesse. See idee teostuski hiljem, kui hakkas kehtima nõukogude võim ja postiagentuurist sai sidejaoskond.

Postiagentuurist sidejaoskonnaks ja postkontoriks

Nõukogude ajal asus Vaida sidejaoskond Roosmanni maja kahetoalises korteris. Esimene juhataja oli kaupluse omaniku poeg Alfred Roosmann. Hiljem oli sidejaoskonnal mitmeid juhatajaid. 1963. aastal kolis sidejaoskond äsja valminud korterelamu kahetoalisse korterisse ning juhatajaks sai Loreida Alliksaar. 1983. aastal juhtus Loreida Alliksaarel õnnetus jalaga ning sidejaoskonna juhataja asendajaks tuli Helle Kirjanen, kes jäigi Vaida sidejaoskonda juhatama kuni pensionile minekuni 1994. aasta septembris.

Uueks juhatajaks sai Tiina Vihul, kes jäi ametisse järgmiseks 13 aastaks. Kuid kahetoalisest korterist kolis sidejaoskond 2001. aasta augustis endise Vaida sovhoosi kontori renoveeritud ruumidesse, kuhu jäi tegutsema 1.novembrini 2014, mil see suleti. Viimase klienditeenindajana jääb ajalooraamatusse kirja Tiina Vihul.

Postiteenused jälle kaupluses

Teates Vaida elanikele informeeriti, et postkontorite sulgemine on üle-euroopaline trend ja teenuseid saavad osutada kauplused, mille lahtioleku aeg on palju pikem kui postkontoril.

Postiteenused kolisid novembrist 2014 Vaida A ja O kauplusesse.