Kristjan Randalu: Lapsepõlves tahtsin saada prügiauto juhiks
Viie aasta eest Viljandimaa metsade vahel teise elukoha leidnud pianist Kristjan Randalu tänab õnne,
et tookord vaikust otsides Elba saare asemel Tuhalaane külla sattus.
Kristjan, aitüma, et kahe kontserdi vahel leidsite aega minuga kohvikus maha istuda. 2015 teadagi ühel häälel kuulutatud muusika-aastaks, peale selle on see kusagil lamba-, kusagil kitseaasta, lisaks ärgem unustagem, et hobuseaasta pole ka veel tegelikult lõppenud. Valikuid on palju. Teie jaoks esimesena mainitud muusika-aasta neist vist ikka tähtsaim, ilma muusikata te ju oma elu ette ei kujutakski.
Lapsepõlves tahtsin saada prügiauto juhiks, neil olid juhtida suured oranžid välismaa masinad.
Ei saanud teist prügiauto juhti?
Veel ei ole saanud jah, aga kui pisut hiljem tõsisemaks mõtlemiseks läks, mida teha, siis kerkis pigem küsimus, kas teha muusikat või mitte teha muusikat. Teisi valikuid ei olnud.
Muusika tegemisel on küllap klahvpillid teie jaoks alati olnud prioriteet, või on teisi pille ka ette tulnud – poistel ju tavaliselt see kidravaimustus.
