Elu Siberis: öine maaharimine ja mustlased kui vabaduse kehastus
oli sealsel elanikkonnal kaks - 1. jaanuari uusaasta ehk„novõi novõigod“, kaks
nädalat hiljem vana uusaasta ehk „starõi novõigod“.Üsna peale uue aasta on ju
õigeusklikel jõulupühad ja sel puhul oli majarahval plaanis väike prassing
korraldada. Ämm Jelena lasi teha ühe laari samagonni, otsiti panipaikadest head
ja paremat suupärast. Kutsuti kokku lähim suguselts. Minu suguseltsi esindasid
Ded ja Baba. Oli kutsutud au külalisena kolhoosi esimees Simonov. Toimus nagu pidu
ikka. Seal polnud kombeks noorpaarile hüüda „kibe“, vaid selle asemel tuli
viinapitsist purud välja õngitseda, mida ka sai tehtud. Ja üsna mitmel korral,
kuna viin oli üsna prügine. Veel lubas esimees, et aitame maja ehitada ja
anname kolhoosist lehma ka. Sealkandis on kombeks kinkida loomi või linde
„rohelistena“. See tähendab, et kingitus antakse edaspidi, kui kanal või hanel
on pojad, lambal talled või mõnel muul elukal järglased.
font-family:"Calibri",sans-serif;mso-ascii-theme-font:minor-latin;mso-fareast-font-family:
Calibri;mso-fareast-theme-font:minor-latin;mso-hansi-theme-font:minor-latin;
mso-bidi-font-family:"Times New Roman";mso-bidi-theme-font:minor-bidi;
mso-ansi-language:ET;mso-fareast-language:EN-US;mso-bidi-language:AR-SA'>
Igatahes see tseremoonia sai korda aetud nagu kord ja kohus ja kõik osapooled toimunuga
rahul. Majaehitust esialgu polnud mõtet alustada, sest ämm pakkus omas majas lahkelt
peavarju ja lehm oli ka laudas olemas. Mulle said osaks koduväi kohustused, mida
esmakordselt tuli kogeda. Kes seda kõike mäletab, aga toime ma ikka tulin.
Peale koolivaheaja lõppu tuli tagasi koolipreili Anna Nikonorovna oma väikese
pojaga. Mõne päeva möödudes leidis ta omale uue korteri, kuna meie majas sai
elanikke liiga palju. Meie voodid olid samas toas, üks ühes, teine teises
nurgas. Tal käisid ka külalised, tihtipeale sosistasid pimedas nurgas. Ma ei
mäleta, kus ta uue korteri leidis, igatahes mitte kaugel, sest kohtusime temaga
edaspidigi. Koolilapsed kutsusid teda Anna Nikolaevna, kuna nimi Nikonorovna
oli nende jaoks väga raske hääldada ja kukkus välja Nikarova, mis tõlkes
tähendab „mitte lehm“.
Peale uusaasta vastuvõttu tuli teha tutvust töö-ülesannetega. Traktorite remont
toimus sel aastal kolhoosis kohapeal. Remondiruumiks oli kohandatud mingisugune
hoone, kuhu oli sisse ehitatud ahi andmaks sooja. Minu traktoriks sai vana
diiseltraktor S-65. Kuna tööperioodil toimus töö kahes vahetuses, oli minu
paarimeheks noormees nimega Dmitri Kurtsenko. Remondi tingimused olid üsna
hädapärased. Kõik, mis vajasid keevitus- ja treimistöid, tuli viia
traktorijaama, mis asus paarikümne kilomeetri kaugusel. Minule oli kõik uudne
ja võõras, aga eks pikkamööda elasin sisse.
Traktori remondiga iga päevaga avastasin midagi uut. Pean ütlema, et
masinavanake oli üsna päevi näinud. Valgustuseks öisel ajal polnud ühtegi laternat
ei ees ega taga, samuti puudusid kontrollmõõteriistad. Kangesti selline tunne
on, et polnud isegi õlirõhu manomeetrit ega jahutusvee termomeetrit. Sellest
küll eriti lugu polnud, sest jahutussüsteem oli nii vägev, et ei kuumenenud üle
isegi suvises kuumuses. Kuuelabane ventilaator käivitusjaotus hammasrataste karbist
ja suur radiaator, mille torud käisid paika haavapuust korkidega, mis pikema
seisu korral ära kuivasid ja radiaator lekkis nagu sõel. Sai aga vesi sisse,
paisusid korgid ja süsteem pidas kui pudel. Jahutussüsteem oli üsna mahukas –
120 liitrit. Seda täita, andis ikka tassida. Õlirõhu manomeetri puudumine andis
aga edaspidise töö käigus end tõsiselt tunda. Veel meenub, et kõik lindikilbid logisesid.
Kiirema käigu korral oli kilin-kolin nii suur, et mootori häält polnud kuulda.
Polnud võimalust polte pingutada, augud olid suureks loksunud, poldid kulunud, samuti
võtmete komplekt üsna puudulik. Tihtipeale tuli võtmeid teistelt laenutada.
Sellistes tingimustes tuli alustada masinamehe tööd. Remonditöid jätkus kuni
ajani, mil algasid kevadised külvitööd. Paarimees Dmitri otsuse kohaselt oli
meie traktoril nii palju uusi detaile remondis vahetatud, mis pidi tagama
häireteta töö kevadkülvil. Tegelikult polnud olukord kaugeltki nii roosiline
nagu tema seda hindas.
Meie ülesandeks sai külvamine, traktori haakes kaks külvimasinat, mis sellise
suure traktori jaoks küllalt kergevõitu. Töö toimus kõige kiirema käiguga,
antud juhul kolmandaga, mis polnud ju selle aja traktorite puhul eriti suur
kiirus, kui võrrelda tänapäeva masinatega. Kui aga arvestada, et lindikilbid
kõik logisesid ja osalt puudusid sootuks, siis oli kolinat rohkem kui
raudteerongil. Tuleb meelde, kuidas ööpimeduses külvasime. Radiaatori külge
seoti tormilatern „nahkhiir“ ja selle valgusel püüdsime külvata.
Teadagi, mis niisuguse tegevuse tagajärjed olid, aga eks kõigil ole nähtud, kuidas
Kukumägi oli kevadkülvi volinikuks filmis „Ideaalmaastik“. Seal kaugel Siberis
oli sama valitsus ja komme nagu Eestimaalgi. Volinikuks kevadkülvil polnud
Kukumägi, vaid Žerebtsov.
Ühel ilusal päeval kui jälle hoolega külvasin, toimus traktoriga avarii, mis
viis ta rivist välja terveks suveks. Suure kolina ja mürina tõttu ja eks ma olin
väheste kogemustega ka, ega kuulnud mootori kloppimist enne kui keps oli külje
pealt väljas ja kepsulaagri alumine pool tükk maad eemal külvimasinate taga.
Mootor võttis nagu pöördeid juurde veel kolmega. Külvimasina poisid tulid,
tuline laagrikaan orgi otsas, kui mootori seisma sain. Hiljem selgus veel, et
õlipump ei olnud korras. Igatahes kevadkülv oli nüüd ohus ja abiks saadeti
Tserlaki mehhaniseerimiskoolist uhiuus traktor S-80. Juhiks mulle tuttav mees,
kes koolis õpetas meile traktoripraktikat.
Avarii läbi teinud traktorilogu veeti põllult ära metsaveerde ja mind pandi
haakijaks uuele traktorile. Võrreldes meie vana traktoriga oli uus masin nagu
kaunis lemmiklelu. Mootor töötas vaikselt nagu õlitatud õmblusmasin, samuti
lindid kerge lõginaga. Juhtkangide liigutamiseks polnud vaja rasket rammu, neid
võis juhtida ühe sõrmega. Traktori peremees ise juhtimisest suurt ei hoolinud,
enamiku ajast istusin mina juhtkangide taga, teine haakija sai atradega hakkama.
Tema istus kõrvalistmel, luges raamatut või tegeles muu ajaviitmisega.
Kevadkülv sai tehtud, ehkki suure hilinemisega.
Uuel masinal töötades sain nii mõnegi kogemuse võrra rikkamaks. Nüüd tuli jälle
hakata tegelema vana traktori remondiga. Vahepeal oli kogu kolhoosielus toimunud
suuri muutusi. Liideti kolhoose ja vahetati kolhoosiesimehi. Need toimingud
olid samad mis Eestiski. Kaua ühele kohale jäänud esimehel tekkisid sõbralikud suhted
elanikkonnaga või puudujäägid majandis. Siis vahetati valitsemisala või torgati
trellide taha mõneks ajaks. Samuti meie esimees Simonov, kes lubas mulle maja ehitada,
oli lahe ja ladna rahvamees. Naised teda kiitsid, mehed samuti.
Meenub, kuidas Armilde õnneliku ja uhke näoga esimeest kiitis, kes oli teda kallistades
üritanud tema kehakenadusi puudutada, mis aga, tuline kahju küll, pole
õnnestunud, kuna tal seljas olnud paksud vatid tõkestanud juurdepääsu meeste
meelispaika.
Nüüd see rahvalemmik saadeti mujale ja tema asemele pandi esimeheks Jakov
Ženovats, kes oli siin varem ka olnud esimeheks ja tuli nüüd teist ringi. Selle
mehega sain tuttavaks sel kombel, et Kurtsenko Mitkaga otsustasime, et meie
seda vana traktorilogu remontima ei hakka. Kutsuti mind esimehe juurde ja tehti
korralik noomitus ning lubati nobedad jalad alla teha. Ämm Jelena arvas, et see
mees on kõigeks võimeline, tema mehe oli lasknud trellide taha panna.
Mitka oli nii kange mees, et tema ei tulnud enam remonti. Mina läksin, kuna olin
hoopis teises olukorras. Kord oli isegi niisugust juttu, et mina olevat nimelt
traktori lõhkunud, nagu sulaselge sabotaaž. Aga see oli rohkem külajutt, mingit
uurimist küll ei olnud. Brigadirid eriti seda vana traktorit taga ei leinanud,
vastupidi, nüüd oli lootust saada uus traktor. Aga ma nägin näguripäevi temaga
küll. Sügiseks sain ta kuidagi käima, kusjuures veelkord sulatas kepsulaagri. Hiljem
selgus, et õlipump ei taganud vajalikku survet. Traktorijaamas see mootor, kui
õlipump tehti korda, varustas töökodasid elektrienergiaga. Niikehvalt möödus mu
esimene tööaasta traktoristina. Teenistus jäi nigelaks, aga tänu ämmale elasin
näguripäevad üle.
Järgmine tööaasta traktoristina sujus paremini. Talvel enam traktoreid kolhoosis
remontida ei lubatud, vaid tuli valmistuda remonditöödeks traktorijaama töökodades.
Selleks leidis kolhoos või brigadir Tatarkas, kus asus MTJ, kellegi, kes oli
nõus meestele peavarju pakkuma omas majas. Küla oli suurem võrreldes
ümberkaudsete kolhoosidega. Veel oli külas teraviljasalv, kool, arvata
7-klassiline, paar kauplust, külanõukogu, kultuurimaja, sidekontor, naftabaas
ja veel mõned igapäevaseks eluks vajalikud asutused. Kõik see kupatus asus
vahetult Irtõši kaldal. Suured Siberi jõed uhtusid oma idapoolset kallast,
millel asus ka küla, kuna vastaskaldal laius madal luhaheinamaa. Harilikult
pakkusid traktoristidele talviseks remondiajaks peavarju pered, kel olid
avaramad ruumid ja kodune perenaine, toiduvalmistaja. Samuti oli küllalt
oluline sealsel metsavaesel kohal kütte küsimus. Traktoristidele korteri andnud
said kolhoosist toetuse küttepuudena.
Traktorijaama töökojad polnud paremad kui kolhoosis. Ehitised olid kohalikust materjalist,
tuult ja sademeid ikka pidasid, aga sooja oli vaid ahju lähedal. Nii oli montaažitsehhis.
Mootori remondis, treis ja lukkseppade tööruumides võis ikka ilma kinnasteta
töötada. Põrandad muldpõrandad. Oli ka soojemaid ruume, kus juba tööprotsess
oli küllaltki soojalembeline, nagu sepikojas, keevitusruumis ja laagri valukojas.
Vaatamata kehvadele tingimustele tulime remondiga toime, kusjuures iga mees
remontis oma masina. Oli ka juttu, et lähemal ajal võetakse ette uue ajakohase töökoja
ehitus, aga selleni kulus veel mõnigi aasta. Siiski nägin mina selle aja ära,
mil sai töökojas särgiväel töötada. Masinad remonditud ,tuleme tagasi
kodukolhoosi. Meid Mitkaga pandi traktorile S-80, edaspidi nimetame teda nagu
traktoristide keeles – Joss.
Vanemmehhaaniku ettepanekul nimetati mind vanemtraktoristiks. See tööaasta
traktoril möödus enam-vähem normaalselt. Olin juba kogemusi omandanud ja
omavahel klappisime ka, kui vaid üks vahejuhtum välja arvata.
Ühel õhtul, kui tulin öövahetusele selgus, et adraga oli juhtunud viperus ja seda
korda teha oli üsna keerukas ja aeganõudev. Läksime Mitkaga kõvasti vaidlema,
tema ütles, et on oma vahetuse ära töötanud ja läheb koju. Mina jälle, et ka
üksinda remontima ei hakka ja läksin samuti koju. Hommikul muidugi tegime koos
adra korda ja töö jätkus. Brigadir küsis, mis juhtus ja eriti pikka juttu
polnud. Tagajärjed selgusid mõni aeg hiljem palgapäeval. Siinkohal peab
mainima, et palgapäevi oli üsna harva, kuna traktorijaam vireles pidevalt rahapuuduses.
Oli möödunud mõni aeg, kui Mitkaga sattusin palgapäeval traktorijaama
kontorisse. Kassiir avastas, et meid ei olegi nimekirjas ja raamatupidamises
selgus, et meie tööraha arvestati riigituludesse traktori seisutundide eest.
Brigadiri kuramus oli ikkagi teinud ettekande traktori seisutundide kohta. Meie
olime rahast ilma, mis see tagantjärgi õiendamine enam oleks aidanud. Eks me
olime ise ka süüdi oma kangekaelsusega. Mitka järgmisel aastal loobus traktoristikutsest
ja läks rändkino mehhaanikuks. Tulid uued poisid-mehed kellega koostöö jätkus.
Alustades eluloolisi ülestähendusi, andsin lubaduse kirjeldada kohtumist Siberis
mustlastega, kellest olin lausa vaimustuses. Arvan, selleks on praegu sobiv
hetk, kuna olen siinse eluga üldjoontes tutvunud, samuti siinsete elanike ja
nende ellusuhtumistega enam-vähem kursis.
Ühel kevad-suvisel päeval olin traktoriga tööl põllul, külast poole kilomeetri kaugusel.
Läheduses kena kasemetsa salu. Päev kaldus juba õhtusse, kui teele ilmusid
mustlaste plaanvankrid presentkattega. Kasemetsa äärde asuti laagrisse. Hobused
rakendati lahti ja pandi laagri lähedusse sööma. Mustlaste hobused olid täielik
kontrast siinsete veoloomade, härgadega ja hobustega. Mustlaste hobused olid
imeilusad, õunikhallid ratsud. Hoburakmed läikivate vasknaastudega kaunistatud,
samuti ülejäänud rakmed. Härjaiketega võrreldes öö ja päev.
Peagi süüdati lõke ja kaunis riietuses mustlasnaine asus toimetama, tõenäoliselt
toitu valmistama. Aga mustlasparun, läikivates säärsaabastes ja neile vastavas
uhkes rõivastuses, võttis bajaani ja hakkas mängima. Traktorimürina tõttu ma muidugi
ei kuulnud tema bajaanihelisid, kuid kogu see vaatepilt nende kaunist riietusest,
õunikhallidest uhketest hobustest, pärlmutterläikelisest bajaanist moodustas
suurekontrasti siinsete elanike riietuse ja olmega.
Mulle avaldas see juhtum võib-olla sellepärast nii meeldejäävat mõju, et olin
nagu vabakäigu vang, kellel oli keelatud elukohast lahkumine. Mustlased aga vabad
nagu linnud, võisid rännata kuhu jumal juhatas. Muide, Nõukogude Liidus oli
mustlastel ka ära keelatud rändamine, aga egas iga Siberi soppi valitsuse karm
käsi ega valvas silm ulatunud. See oli üks kaunis mälestuskild mustlastest.
