LUGEJA LISAB: jätk loole "Uskumatu tõestisündinud seikluslugu kolmest vägilasest ja metsavendadest"

Kõo Vallalehe lugeja Helin-Liidia Valk Paenasti külast jagas mälestusi täienduseks Kõo vallalehes ilmunud Evald Põdra artiklile „Kolm vägilast ja metsavennad“.

Loen alati vallalehe algusest lõpuni, aga varem pole olnud
tahtmist artikleid kommenteerida või sõna sekka öelda. Evald Põdral on
kiiduväärt mälu ja ladus jutustamisoskus. Minu kodul Paenasti külas on ka olnud
kokkupuude Aadu ja Kalju Riimaniga (Johannes Riimani poeg). Nimelt on minu õuel
olev kaev puuritud Suur-Aadu poolt 1938. a. Kaevust tulev vesi on siiani maitsev
ja kaev pole kunagi kuivaks jäänu, isegi suure põuaga suvel. Huvitav seik on ka
veel see, et Aadu püüdis kätele kaevu kukkunud kaheaastase perepoja Antsu,
kellest sai minu abikaasa. Selgituseks ehk kaevu kohta nii palju, et maapinnast
umbes 6–8 meetrit olid rakked, muidu poleks ju eelolev lugu lapsega juhtuda saanud.
Kalju Riiman lõi maja seintele tep-plaadi, aga aastat ma ei mäleta.

Arvan, et pole enam palju neid inimesi, kes on kokku puutunud metsavendadega. Minul
on see võimalus olnud mitmelgi korral.

Voldemar Tamm oli kõva pillimees ja üsna julge, kui tahtis Paenasti kolhoosi laudaehitajatelt
raha ära võtta. See oli aastal 1955. Mina küll ise siin veel ei elanud, aga
jutustan teiste mälestusi. See ei toimunud Käänul, vaid hoopis Krausberg Milla majas.
Seal ka Volli Tamm arreteeriti.

Aga tema pojale ja tütrele õpetasin mina 1960.a. Nõmavere 7. kl. koolis eesti
keelt. Mõlemad olid 7. klassis. Peep ronis ja hüppas kooli juures olevatel kuuseheki
okstel nagu Tarzan. Eks ta oli ju metsas kasvanud. Eha sündiski metsas ja kui ema
imikuga läks Kolga-Jaani haiglasse ja temalt dokumente nõuti, põgenes sealt.
Eha eludaatumid on 21.04.1946–31.05.1961. Ta suri südame seiskumise tõttu.

Neil oli ka punker Paenasti või õigemini küll Põltsamaa rabas ühel veest ümber
piiratud saare kujulisel alal ja ainult teadjad pääsesid sellele teatud kohast
sisse. Seda kohta on otsitud, kuid enam mitte leitud, kuigi minu abikaasa
leidis selle veel kusagil kuuekümnendate aastate keskel.

Minu mälu põhjal tuligi vanglast Voldemar Tamm välja kuuekümnendate alguses, aga
kas tütart nägi, ei suuda meenutada. Ja mis on saanud pojast, ei tea, kuigi
olen sageli temale mõelnud kui meeldivale õpilasele.

Loodan väga, et mu arvamusest keegi ei solvu, sest võib olla on osa hoopis legend,
aga mälestused on kaunimad aarded.