ARVAMUS: Alustame kohe eutanaasia populariseerimist

Viimasel ajal on meedias väga palju juttu sellest, kuidas oleks vaja hooldada meie esivanemaid nende viimastel elupäevadel. Eriti sageli räägitakse, millistes valudes peavad oma elupäevade lõppu ootama paljud eakad inimesed ja kui raske on eaka inimese paigutamine hooldekodusse. Vaimselt raske mõlemale poolele, nii vanematele kui ka noorematele. Samuti on see nooremale põlvkonnale ka majanduslikult omajagu raske.

Olen varemgi avaldanud sel teemal mõtteid ja kirjutanud meie poliitikutele. Kahjuks ei ole sisulist mõtteavaldust alustatud. Poliitikud ei vaevu isegi vastama tavakodaniku ehk oma valija kirjale.

Minu ettepanek on, et meie riik peab seadustama eutanaasia ja selle populariseerimise. Selleks on mitmeid põhjusi. Kui mina pean lesima hooldekodus voolikute otsas ja pampersite vahel, tundma pidevalt füüsilist ja vaimset valu, siis sellisel vegeteerimisel pole enam mõtet. Ja selle vaevlemise pikendamise peavad lapselapsed veel kinni maksma. Kuidas sellist olukorda õigustada?

Olen veendunud, et need vaevlevad, kes on veel mõistuse juures, kuid ise ei suuda enam suitsiidi teha, paluvad iga päev Loodust, et ta päästaks nad kiiresti maistest piinadest. Kas see on humaansus, kui täie tervise ja mõistuse juures olevad kaaskodanikud aitavad pikendada oma liigikaaslase füüsilist ja vaimset valu?

See on poliitilise süsteemi viga ja puudus, et meie oma pensioniga ei suuda kuskil köetavas ja lihtsas ruumis viimaseid elupäevi veeta. Pensionär lepib ka väga tagasihoidliku söögiga. Olles kodus, peab pensionär oma pensioniga ära elama ja kuidagi välja tulema. Kaldun arvama, et tänane globaalne rahavõim püüab ka veel suurt kasumit teenida nende pealt, kes on sunnitut abitus olukorras surma ootama.

Meie oleme seni elanud inimlikumas kogukonnas, kus noored ja vanad on sõbralikult koos elanud ja teineteist vastastikku abistanud. Aga laias maailmas on sellised kombed juba ammu muutunud ja meie oleme sunnitud ka nende kommetega harjuma.

Minul oli esimest korda võimalik minna Rootsi 1968.a. detsembris. Rootsis viibitud kuu aja jooksul püüdsin igal võimalusel tutvuda nende majanduselu ja muude elukommetega. Sain tuttavaks päris mitme asjaga, mis mulle esialgu tundusid ebaõiglased ja raske oli neid mõista. Üks pereisa oli pandud hooldekodusse. Tema pensionärist abikaasa, tööl käivad tütar ja poeg, kõik kolm elasid eraldi - omaette. Poeg isegi omas majas. Ja samal ajal pidi invaliidistunud pereisa üksipäini olema hooldekodus. Põgusalt sai sel teemal ka vesteldud, kuid kõik pidasid sellist olukorda normaalseks.

Eutanaasiast rääkimine võib esialgu tunduda võigas ja toores. Samas tunnetan seda, et ka meie ühiskond ei saa seda probleemi lõpmatult vältida. Meie ajakirjandus peab hakkama eutanaasia rakendamist populariseerima. Anname igale lootusetult haigele võimaluse kirja panna oma isiklik soov. Kas vaevelda viimastel elupäevadel voolikute otsas ja pampersite vahel või lahkuda vähemate füüsiliste ja vaimsete valude tundmisega? Kui on eelnevalt kirjas iga inimese isiklik soov ja palve järglastele, siis selle täitmine ei tohiks enam tunduda ebainimlik. Pigem järsk lõpp, kui jätkuv lõpmatu koledus.