Lapsepõlve lood: öine külaline ehk mis juhtus Hirmsa Antsuga?
Rakvere raudtee jaama oli tulnud mingi väeosa tarbeks 4 raudteevagunit relvastusega. Selle mehe ülesanne oli need relvad kohale toimetada ja väeosale üle anda.
Ta oli need vagunid saanud lasta viia kuhugi ligemale, väiksemasse jaama, mul ei ole meeles, kas Ants nimetas Püssi või Vaivara jaama. Sealt hakatud sõjaväeosadesse relvi laiali vedama. Lahingute käigus kogu aeg sõjaväeosade koosseis, asukoht ja hulk muutus ja relvade arvestust enam keegi ei pidanud. See mees siis mõtleski, et relvi võib minna vaja eesti meestel venelaste vastu võitlemiseks ka edaspidi. Ajaloost on meil õppetund olemas.
Kusagil, mitte kaugel sellest raudtee jaamast oli olnud põlenud maja, mis oli põlenud juba enne sõda. Selle maja õu ja vundament oli kasvanud kõik paksudesse põõsastesse. Aga vundamendi all oli alles korralik valatud laega kelder. Terve vundamendi alune oli olnud tühi ja keldril uks ka veel ees. Kelder oli olnud kuiv ja see mees oli sinna peitnud terve miinipilduja patarei koos laskemoonaga. Laskemoona kaste sai laetud kuni laeni, nii palju kui mahtus. Ja siis oli maskee-rinud selle kõik korralikult ära. Sinna oli ära mahtunud ka mitukümmet tanki-rusikat ja mitu kasti lõhkeainet.
Edasi jutustas, et kuhugi metsa oli rajatud tagavara punkrite liin. Oli olnud kümmekond väga korralikult ehitatud punkrit. Ja hästi maskeeritud kohas, aga veel ei oldud neid punkreid kasutusele võetud. See mees oli koos sõpradega sinna vedanud ja paigutanud terve vagunitäie mitmesuguseid relvi ja laskemoona. Kaks punkrit maast laeni pannud täis kuni ja hästi ära maskeerinud. Need kaks punkrit selles punkrite reas olid olnud kõige kuivemal koha. Kusagil Sinimägedest mere poole olid olnud õhutõrje patareid, kus olid peal eesti poisid. Enne lahingute lõppu oli sellel mehel õnnestunud organiseerida oma sõprade ja nende õhutõrje poiste abiga lahti võtta ja mingi lauda või kuuri põrandasse sisse kaevata ja ära peita kaks FLAKKI- kiirlaske õhutõrje kahurit koos laskemoonaga. Rääkis, et laskemoona kaste oli maetud terve põranda alune täis ja õue ka. Selle mehe sõpru, ehk sama moodi mõtlevat noort eesti meest, oli olnud nende pundis kuus. Aga momendil, kui Ants sellest jutustas, teadis ta alles olevat ainult ühte. Antsu
jutu järgi sellest ära peidetud relvade ja laskemoona hulgast peaks jätkuma pataljonile küll, kui ainult saaks selle kõik sealt ära tuua.
Nüüd, hulk aastaid hiljem, neid mälestusi paberile pannes, tuleb meelde, et mõned aastad tagasi kas ajalehes või teleris teade, et kusagil Narva ja Rakvere vahel metsatööde käigus oli leitud mitu relvi täis punkrit. Et tegemist on vist nagu mingi relvalooga. Tuleb välja, et Ants rääkis tõtt? Järsku olid need samad punkrid?
Ja nii aeg möödus. Isa ja Ants arutasid ka veel muid selle ettevõtmisega seotud probleeme, mulle ei ole kõik meelde jäänud. Lõpuks isa seletas Antsule, kus elab Kiviselja Karla Massumetsa külas, kellel pidi olema veoauto. Kas Ants käis Karla juures? Ei tea.
Lõpuks, kui jutud olid räägitud, küsis Ants isalt, et mida ta nüüd arvab ja milline on otsus. Isa vastas väga diplomaatiliselt, et ta ei ütle ära koostööst Antsuga, aga et on perekonna inimene ja et tal on õnnestunud hankida puhtad vene dokumendid. Ta on nõus võtma staabiülema ameti vastu küll, aga pärast seda, kui Ants on organiseerinud kohale relvad ja hakkavad kogunema mehed, kes ehitavad valmis baasid ja saanud läänega kontakti, sest eks edu sõltub ikka lääne abist. Eks ka perekonna ohutuse osas tuleb midagi välja mõelda.
Ants oli sellega nõus, tõusime kraavi kaldalt ja suundusime maja poole. Mina ikka isa kõrval, käsk oli kogu aeg meeles. Oli juba päris pime septembri öö. Jutuajamine oli kestnud vist mitu tundi. Ants sammus ees, tema järel isa ja siis mina. Maja nurga varjust, pimedast astus meile vastu tume kogu. Sama suur nagu Ants. Ants köhatas kaks korda ja jäi selle kogu kõrvale seisma. Isa jäi seisma Antsu kõrvale ja mina isa kõrvale. Kogu võttis telkmantli hõlma alt automaadi ja ulatas Antsule. Siis pöördus isa poole ja küsis: “Härra kapten, kas teil korralikku relva enda ja pere kaitseks on?“ Isa vastas, et ta päris ilma ole, et selle sepipaja räästas, mille kõrval me istusime, ikka üks kümnelasuline „torts“ olemas. Seepeale võttis Ants õlalt automaadi, ulatas selle kahe käega isale ja ütles: „Kingin mälestuseks, on kindlam, kui see kümnelasuline „torts“. Ehk läheb tarvis.“ Seepeale jättis kättpidi isaga hüvasti, mulle toksas õlale öeldes. „Kasva poiss eesti meheks, isamaal on sind tarvis“. Ja keeras minekule. Teine mees vaikides lõi käe tervituseks mütsi äärde ja pöördus Antsule järele. Meie seisime isaga Kaasiku talu sealauda nurga juures, kui kaks tumedat kogu kadusid öösse mööda Kaasiku talu teed Aarni talu poole.
See oli viimane, mis Ants Kaljurannast ehk „Hirmsast Antsust“ meie peres nähti- kuuldi. Jutud käisid edasi, et oli siin-seal tegutsenud, võimudele teinud palju peavalu ja muud sellist, aga meie peresse ta rohkem ei ilmunud.
Mõni aeg hiljem kostis, et Hirmsa Antsu võtsid venelased kinni, viisid Pärnusse ja kartes, et metsavennad rünnakuga vabastavad nende käest Antsu - lasid Pärnus vangla õuel maha.
Järelikult oli selleks ajaks Antsul mingisugune sõjaline jõud juba olemas, või oli NKVD hirm nõnda suur. Isat rohkem keegi ei tülitanud ja mingit teadet keegi kuskilt ka ei toonud. Palju aastaid hiljem, olles kahekesi kalal, küsisin kord isalt, kas ta siis Hirmsat Antsu ei kartnud? Ema oli ju hirmust poolsegane. Isa vastas, et eks meie ema sa ju tead, aga tema ei kartnud küll. Ta oli selleks kohtumiseks valmis. Ja ega see Ants mingi bandiit ka ei olnud. Oli ikkagi allohvitser ja tubli eesti mees. Aga kui Ants oleks hakanud tegema lollusi- selleks puhuks oli isal taskus laetud relv. Meie ema hirm oli aga veel aastaid hiljem nagu haiglane nähtus. Eks sõja aeg ja kõik hilisem jätnud oma jälje.
Eelmise sajandi 70-ndate lõpul oli mul kolm aastat järjest ametiühingu „kursovka“ Pärnu sanatooriumis ravile. Mingil aastal käis Kuursaalis sanatooriumi külastajatele esinemas KGB veteran Uno Kask, kes oli pensionär ja elas Sindis. Tema kiitles sellega, et kui oli olnud noor mees, oli saanud NKVD- lt ülesande minna metsavennaks ja sisse imbuda Hirmsa Antsu salka. Tema punker oli ehitatud kusagile Kastna küla külje alla Pärnumaale. Oli kasvatanud endale suure habeme ja oli nimeks võtnud „Kastna Habe“. Ja väga suurte raskustega ikkagi viimaks oli võitnud Hirmsa Antsu usalduse. Tema oli olnud Hirmsa Antsu kinnivõtmise juures, või sellele kaasa aidanud. Tema jutu järgi oli Hirmus Ants ühel hommikul maganud pead selgeks ühes maantee kraavis Lihula- Pärnu maantee ääres Lõpel. Mööda sõitnud NKVD- lased olid märganud püstoli pära Antsu saapa sääres. Ants oli olnud nii purjus, et alles Pärnu vanglas sai aru, et on kinni kukkunud.
Kas see on õige või vale? Eks see toimus mõni aeg hiljem sellest ajast, kui Ants meil käis. Siis küll ei jäänud Antsust niisugust muljet, et ta oleks võinud maantee kraavis magada. Aga võib-olla oli see jutt mingite jälgede segamiseks? Eks NKVD ja hiljem KGB võtted ole Eesti rahvale ka midagi õpetanud. Mäletan, et keegi kuulajatest esitas Uno Kasele küsimuse, et kas ta minevikku ei karda? Kask vastas, et ei karda, küll aga igaks juhuks kannab laetud relva alati kaasas. Vaat nii!
Istusin siis kuulajate hulgas ja mäletan praegu oma mõttevälgatust selle jutu peale, et sa kuradi tõbras! Kui palju sinu hingel eesti meeste elusid olla võib? Sest sa kardad ikka veel, miks sa muidu relva kannad? Meie kultuuri ruumis reeturlust ei andestata kunagi, sõpru ei unustata, aga vaenlast peetakse meeles! Igavesti!
Olen nüüd, aja möödudes endalt küsinud, et kes siis oli Ants Kaljurand ehk Hirmus Ants?
Siiani meie taasiseseisvunud vabas demokraatlikus Eesti Vabariigis on vähe poliitkorrektselt temast kirjutatud ja sõna võetud, eriti valitsuse tasandil. Kes ta oli? Kas metsavend- vabadusvõitleja, metsavend - bandiit, mõrtsukas ja röövel või praeguses kõnepruugis metsavend- terrorist?
9 aastase poisi mällu jäi ta kui tubli eesti mees, kes võitles kurja punase võimu vastu. Olen kuulnud ja lugenud, et teda on nimetatud igatpidi, aga seda pean küll tunnistama, et ei meenu ühtegi rahva juttu Virtsu ja Pärnu vahel, et Hirmus Ants oleks kedagi eesti inimest tapnud, koos perega hävitanud, põletanud või teinud muid hirmutegusid, sest jutud oleks ju liikunud. Võim tegi seda aga küll. See oli vastuhakk punasele võimule. Sest ega metsavendi ju eriti vangi ei võetud. Võimu eesmärk oli nende likvideerimine koos perekondadega, aitajate, toetajate ja kaasmõtlejatega. Aga igaüks saab sellest aru isemoodi vastavalt kasvatusele, lastetoale, tõekspidamistele ja elukogemustele. Ka meelsusele!
Palju aastaid peale taasiseseisvumist räägiti ja kirjutati metsavendlusest kuidagi häbelikult, külg ees, poolenisti nurga taga, poolsalaja sosinal. Nüüd alles oleme saanud sellest üle. 20 aastat peale iseseisvumist ei häbene me enam neid eesti mehi ja naisi, kellel oli mure eesti keele, meele ja rahva käekäigu pärast. Ja kelle peas oli unistus, siis küll veel kauge, vabadusest ja oma riigi tagastamisest.
Viimane informatsioon Ants Kaljurannast, mis minuni jõudnud, kõlab järgmiselt:
Meenutab Ülo Uusmaa, sündinud Narvas 1930. Õppis Tallinna Meditsiinilises Keskkoolis. Arreteeritud 20. Juunil 1950, seoses osavõtuga kooliõpilaste vastupanuliikumisega. Vabanes märtsis 1955. Lõpetanud 1963.a. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, töötas arstina Tartus.
WC kõrval magamisest pääses järgmine toodu, Hirmus Ants, kelle perekonnanime olen unustanud. Ta oli mulle tuttav Pagari päevilt, kus olime kambrikaaslased. Huvitaval kombel, vaatamata oma kogukusele, ei võtnud ta kambris kuigi palju ruumi sõna laiemas tähenduses. Oma eluteest ei rääkinud ta kuigi palju, vahel sõjateest, metsavendlusest, kaupluste tühjendamisest kui metsaelu varustusallikast. Vihjetest selgus, et palju patte (kaupluste puudujääkide varjamiseks lavastatud röövid, aga ka okupatsiooni armee tehtud röövimise) aeti tema ja metsavendade kaela. Tema sissekukkumine olnud naiste, viina, uinuti ja NKVD koostöö tulemiks. Ta suhtus sellesse rahulikult: „Mis neil naistel üle jäi, kui nad NKVD võrku sattusid?“
Perekondadel lubati tuua vangidele Patareisse pakke ja raha. Kindlal nädalapäeval lasti kambrivanem vangla poodi, kust ta tõi kaasvangidele suitsu ja põhiliselt magusat.
Seoses võimalusega kaupluses käia, tekkis Hirmsal Antsul kavatsus organiseerida põgenemine. Esialgu rääkis ta sellest vaid valitud kambrikaaslastele, kes kartsid lähenevalt kohtult kõige kõrgemat karistusmäära - surmaotsust. Veidi hiljem pühendati põgenemisplaanidesse kogu kamber. Tundus, et kamber oli nõus vaatamata sellele, et enamik oleks põgenemisel surma saanud. Kambrivanemaks valiti Hirmus Ants. Plaan oli selline, et kauplusse mineku ajal pidi Ants saatva valvuri kõrvaldama ja valvurilt võetud võtmetega avama teiste kambrite uksed. Ei mäleta, kuidas oli plaanitud pika koridori vaheuste avamine, sest valvuril olid võtmed oma lõigu kambrite avamiseks ja vaid järgmise koridorilõigu vaheukse avamiseks.
Meie kambrite rida oli koridori viimane, nii et vaevalt valvuril oli vaheukse võti. Võimalik, et keegi, kes sarnanes meie valvurile „riietunuks“ tema univormi ja sarnasust kasutades saavutanuks vaheukse avamise. „Valvur“ ja kambrivanem olid esialgu kahekesi. Alles hiljem oli kavatsus avada nii palju kambreid kui võimalik. Pidime pääsema katusele, vallutama valvetornid ja laskuma alla, mööda Patarei välisseina. Edasine oli igamehe enda asi. Olime kõik täis otsustavust. Ei tea kas ka naaberkambrid. Tagantjärele vaevab kahtlusetont, teab kui hästi kõik oli läbi mõeldud ja ette valmistatud. Välisseinalt laskumiseks vist ei olnud midagi.
Meie üllatuseks hakati poepäeva hommikul mehi ükshaaval kambritest välja kutsuma koos nende väheste asjadega, mida vang tohtis omada. Esialgu arvasime, et tuleb lutikatõrje, siis taipasime, et viiakse kusagile mujale. Plaanitsetud rünnak jäi ära!
Hämardus. Enne õhtust loendust käsutati meid, kaht viimast meest, kompsudega välja ja viidi mööda lõputuina näivaid koridore, läbi kümnete jämedatest trellidest vaheuste, Patarei mereäärsesse tiiba. Siin olid koridorid laiemad, seinad paksemad. Kambrid olid palju suuremad, mehi neis rohkem. Kambrites puudus wc, seda asendas puutünn ehk „parask“. Kaks korda päevas viidi vangid ühiskäimlasse, kuhu tassiti kahe mehe vahel ka parask. Uus kamber võttis meid jäiselt vastu, meid ignoreeriti. Endised kambrikaaslased ei teinud meist välja, uued vaatasid meid altkulmu, ei küsitud, kes oleme, magamiskohta ei pakutud, jäeti vabaks paraskiäärsed kohad. Ka õhtul jäin söögist ilma.
Läks päev, teine, vist kolmaski! Mitme ööpäeva möödudes kutsus kambrivanem mind enda juurde. Ütles: “Ülo, kambri nimel vabandan sinu ees! Vaat poiss, me ei teadnud siiani, kes on kes. Jäeti ju teid viimasteks. Me ei tea, kus on Hirmus Ants, millist osa ta laialipuistamises mängis. Kõik kambrid paisati segamini, „sideossa“ viidi kuuldavasti naised. Läks veidi aega ja selgus, et sinust tehti „vari“. Kambrivanem muigab: „Sinuga koos visati meile sisse ka „lehm“. Sind peeti tema „varjuks“. Loodeti, et kui hakkame kahtlustama, siis kõigepealt sind, mitte teda! Sinu olukord oleks olnud palju sandim, kui sind oleks üksinda meie juurde pistetud, olid ju terve päeva kadunud ja kes oleks uskunud, et istusid esialgu üksinda vanas kambris ja ei olnud „lüpsil“!“
Põgenemisplaanide initsiaatoreid taga ei otsitud, kedagi kartsa ei pistetud, nagu midagi ei oleks juhtunud - imelik, kui arvestada NKVD paranoilisust. Kuid Ants jäigi kadunuks!
Nagu nüüd on teada Ants Kaljurand ei ole kohtulikult siiani rehabiliteeritud. Et oli teinud TERRORISTITEGUSID. Kelle vastu? Järelikult oli siis ikkagi „praeguses mõistes“ metsavend- terrorist? Või kuidas?
