Eesti suurkiskjate arvukus on sarnaselt muu Euroopaga tõusuteel

Ajakiri Science avaldas hiljuti põhjaliku uurimuse suurkiskjate arvukuse ja leviku muutuste kohta Euroopas viimase poole sajandi jooksul. Selgub, et suurkiskjate arvukus on enamikes uuringualustes riikides tõusuteel. Nii on see ka Eestis hundi, ilvese ja pruunkaru puhul.

Rootsi Maaülikooli juhitud uuringusse andsid panuse tippteadlased üle Euroopa, nende seas ka Keskkonnaagentuuri ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil ja peaspetsialist Rauno Veeroja.

Suurkiskjate olukorra kaardistamiseks koguti andmeid kogu Euroopast, kvaliteetsete andmete nappuse tõttu jäid uuringust välja Venemaa, Ukraina ning Valgevene. Suurkiskjate arvukuse kasvu tõdeti pea kõigis uurimuses osalenud riikides, Mandri-Euroopa riikidest ei ole ühtki suurkiskjaliiki vaid Belgias, Hollandis, Luksemburgis ja Taanis.

Kõige arvukamalt elab Euroopas pruunkarusid - 22 riigi kohta on neid ca 17000 isendit (Eestis ca 700). Karule sekundeerivad hundid, keda on 28s uuringus osalenud riigis kokku umbes 12000 (Eestis 200-260) ning kolmandad on ilvesed ca 9000 isendiga kokku 23s riigis (neist Eestis ca 790 isendit). Ahmi levila on peamiselt Skandinaavias ja Soomes, kus nende arvukuseks hinnatakse 2050. Suurkiskjate levikualad on Euroopas viimase 50-60 aastaga suurenenud keskmiselt kolm korda.

"Eri riikide poolt antavad arvukuse hinnangud on erineva kvaliteediga, kuna kasutatakse erinevaid meetodeid alates ekspertarvamusest kuni geneetilise seireni välja. Eestis kasutatakse suurkiskjate arvukuse hindamisel lisaks mitmesugustele vaatlusandmetele ka uuemaid meetodeid nagu geneetika ja telemeetria, mistõttu on tulemused küllaltki usaldusväärsed," selgitab ulatusliku uuringu üks kaasautoreist, Keskkonnaagentuuri ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil.

Euroopas puuduvad suured kaitsealad, mis pakuksid suurkiskjatele piisavalt varjupaika, mistõttu on neil siin võimalik elada vaid kõrvuti inimesega majandataval maastikul. Uuring tõestab, et Euroopa suurkiskjate kaitse on efektiivsem kui näiteks Ameerika või Aafrika oma, kus see põhineb väheste suurte alade rangel kaitsmisel.

Suurkiskjad – karu, hunt ja ilves on rahvusvahelise tähtsusega liigid ning Euroopas rangelt kaitstavad. Eestis on suurkiskjate asurkonnad ühed Euroopa tugevamad ja elujõulisemad, mistõttu on lubatud siin nende loomade reguleeritud küttimine.