Eesti paistab Euroopa riikide seas silma vabaabielus elavate paaride ja üksikemadega
2014. aastal diskuteeriti Eestis palju perekonna kui institutsiooni tähenduse ja samasooliste kooselu seadustamise üle. Kooseluvormide mitmekesistumisele Euroopas on kaasa aidanud vabaabielude levik viimase mõnekümne aasta jooksul. Paljud riigid tunnustavad ametlikult uusi kooseluvorme, mis on sarnaselt traditsioonilisele abielule reguleeritud ja kaitstud seadustega.
Rahvaloendusel fikseeriti seadusliku perekonnaseisuna riigiti järgmisi kooseluvorme:
- vastassooliste partnerite abielu ehk traditsiooniline abielu,
- samasooliste partnerite abielu,
- vastassooliste partnerite registreeritud kooselu,
- samasooliste partnerite registreeritud kooselu.
Registreeritud kooselu sarnaneb abielule – tegemist on vabaabielu ametlikuks muutmisega, mis annab partneritele (ja nende lastele) turvalisustunde. Kooselu registreerimine, lõpetamine ning muud sisulised tingimused on tavaliselt lihtsamad kui abielul. Vabaabielu (ehk registreerimata kooselu) üheski riigis seadusliku perekonnaseisu alla ei kuulu. Need isikud loendati kas „pole seaduslikus abielus olnud“, „lahutatud“ või „lesk“ kategooriate alla vastavalt nende ametlikule perekonnaseisule.
Traditsiooniline ja mittetraditsiooniline perekond
Rahvaloendusel esitas samasooliste kooselu kohta andmeid 11 riiki: Belgia, Luksemburg, Holland, Saksamaa, Šveits, Ungari, Soome, Rootsi, Taani, Tšehhi ja Kreeka. Kõigis nimetatud riikides elab registreeritud kooselus vaid väike osa vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Suurim on registreeritud kooselu populaarsus Belgias (2,9%), Luksemburgis (1,5%) ja Hollandis (0,8%). Kõik riigid ei avalda aga detailset infot selle kohta, kas sama- ja/või erisooliste kooselu võib registreerida. Olemasolevate andmete põhjal saab öelda, et arvuliselt elab samasooliste kooselus enim inimesi Šveitsis, Belgias ja Tšehhis, vastavalt 11 024, 8058 ja 2018 isikut. Luksemburgis ja Ungaris on samasooliste registreeritud kooselu vähem levinud.
Kuigi samasooliste abielu on seadusliku perekonnaseisuna mitmetes Euroopa riikides lubatud, esitasid andmeid nende leviku kohta vaid Belgia (14 930 inimest) ja Luksemburg (12 inimest).
Huvitav fakt on seegi, et kõigis riikides, kus registreeritud kooselu on ametlikult tunnustatud, on traditsioonilises abielus inimeste osatähtsus siiski suurem kui Eestis. Eestis on vaid 39% vähemalt 15-aastasest rahvastikust perekonnaseisu järgi seaduslikus abielus ja see on madalaim näitaja Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) 32 riigi seas. Samuti asetub Eesti lahutatud isikute osatähtsuselt Läti järel teisele kohale – Eestis on rahvaloenduse andmetel 14% vähemalt 15-aastastest lahutatud ega ole uuesti abiellunud.
Millist tüüpi leibkondades elatakse ja mille poolest eristub Eesti?
Modernses ühiskonnas on muutunud ka enim levinud leibkonnatüübid. Paljudes Euroopa riikides on mitme põlvkonna kooselamine asendunud ühepereleibkondade levikuga: kooselu alustades asutakse elama vanematest eraldi. Üheliikmeliste leibkondade arvukust suurendavad vanematest eraldi elama kolinud täiskasvanud lapsed. Keskmise leibkonna suuruse vähenemine Euroopas on põhjustatud üheliikmeliste leibkondade ja ühepereleibkondade arvukuse suurenemisest (lisaks ka leibkonna laste arvu vähenemisest).
Loenduse tulemused näitavad, et enamuses riikides on suurem osa leibkondadest ühe- või kaheliikmelised. Eesti koos Põhjamaadega kuulub esimesena nimetatute hulka. Eesti leibkondadest 40% on ühe- ja 29% kaheliikmelised, kolmeliikmelised leibkonnad moodustavad vaid 16% kõigist leibkondadest.
Suurima osa kõigist ühepereleibkondadest moodustavad kõikides riikides abielupaarid. Näiteks Küprosel, Kreekas ja Maltal on abielupaare üle 80%, Eestis ja Lätis vaid üle 50% ühepereleibkondadest. Üldiselt võibki öelda, et Lõuna-Euroopa traditsioonilisemates riikides on kõrgem abielupaaride osatähtsus ja vabaabielude ning muude kooseluvormide levik iseloomustab pigem Põhjamaid. Põhjamaid on nimetatud ka uute kooseluvormide leviku pioneermaadeks. Abielulisust seostatakse ka religiooni levikuga riigis – mida suurem osa elanikkonnast on usklikud, seda levinum ka traditsiooniline abielu ühiskonnas. Sotsiaaluuringud näitavad, et suur osa elanikkonnast tunnistab mõnda usku Maltal, Küprosel, Rumeenias, Poolas ja Kreekas.
Eesti paistab silma vabaabielus elavate paaride ja üksikemade suure osatähtsusega
Iga neljas ühepereleibkond Eestis on vabaabielupaar ning iga viies üksikema lastega. Vabaabielus elavaid paare elab veidi rohkem vaid Rootsis (27% ühepereleibkondadest) ning üksikemasid Lätis (28% ühepereleibkondadest). Ka Eestis on demograafilised protsessid, ühiskonna areng ja sellega kaasnenud väärtuste muutused toonud kaasa abielueelse kooselu muutumise tavapäraseks nähtuseks. Suurema osa paaride jaoks on vabaabielu näol tegemist abielu eeletapiga üksteise tundmaõppimiseks ning kooselu proovimiseks. Ent kooselu võib olla paari jaoks ka võrdväärne abieluga. Sellisel juhul aja möödudes abiellumist ei järgne. Niisiis ühelt poolt iseloomustab Eestit Põhjamaadega sarnane vabaabielude laialdase leviku trend. Teiselt poolt sarnaneme üksikemade suure osatähtsuse poolest Baltimaade ja teiste Ida-Euroopa riikidega nagu Sloveenia, Poola, Ungari ja Tšehhi.
2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.
