1939-1940: baaside aeg Keila kihelkonnas
Järjeloo esimene osa "1939: baaside talv Pakri poolsaarel ja Keila vallas I" lõppes faktiga, et Harjumaa loodeosas asunud lennuväljadelt pommitasid Punaarmee lennukid Soome linnu ja rannikut.
Lisaks maismaal asunud sihtmärkidele püüti neli korda tabada
kahte soomuslaeva, kuid ajaloolaste andmetel ei saanud punaväelased neile
pihta.1940. aasta jaanuaris-veebruaris tugevdati Mati Õuna andmetel 10.
lennuväebrigaadi 20 kaugpommitajaga. Alustati soomlaste poolt jäässe sõidetud laevateede
mineerimist lennukitelt. Poolsaarel baseerusid ka hävituslennukid. Nad ründasid
Soomes mitut rongi.
Kas Soome lennuvägi ka ise Talvesõja ajal lahe lõunarannikule rünnakuid
korraldas? Mitmetest artiklitest ja uuringutest selgub, et seda ei tehtud.
Ägedad lahingud Põhja-Soomes ja Karjalas nõudsid kõikide sõjajõudude koondamist
riigi kaitsele. Õhu- ja lennuvägi turvasid Helsingit ja teisi suuremaid linnu. Aga
soomlased siiski käisid Pakri lahes. Tõsi, mitte peale veelaevadega ,vaid
allveelaevadega.
Alused panid lahte ja selle ümbrusesse mitmeid meremiine.13. märtsil 1940
sõlmisid Soome ja Nõukogude Liit Moskvas rahulepingu. 105 päeva väldanud
Talvesõda oli saanud läbi, kuid Eestile see suurt kergendust ei toonud.
Et edaspidi koondus maailma tähelepanu Saksamaa vallutustele Lääne-Euroopas,
siis otsustas Nõukogude Liit kasutada olukorda “Balti küsimuse” lahendamiseks .Algas
surve lisavägede toomiseks Eestisse ning lisabaaside rajamiseks. Konkreetseks mindi
maikuus. 13.mail kirjutas kindralmajor A. Traksmaa välisminister A. Piibule, et
ta on kõrgete sõjaväelaste Loktionovi ja Levtšenkoga nende soove arutanud.
Traksmaa sai andmed, et näiteks Suur-Pakrilt võib Rannaküla ja Lepiku asulate
evakuatsioon toimuda 1. oktoobriks.
15. mail allkirjastati Eesti ja Nõukogude Liidu sõjaväelinekokkulepe. Seda
tehti Moskvas ja allkirjad andsid saadik A. Reija välisminister V. Molotov. Lepingus
oli 23 artiklit ning 42. punktist koosnenud lisa. Sealhulgas otsustati ka
Klooga jaama ning järve ümbruse saatus. Samuti mitme Pakri poolsaare maa-ala
ning ka praegu Vasalemma valda jääva Ämari mõisa tulevik.
Kloogale nähti ette maavägede sõjaväeasulad ning lennuväli. Kogu ala suurus oli
500 hektarit. Pakri poolsaarele ja Paldiski linna plaaniti mitmesuguseid kaitseobjekte
4200-le(!) hektarile. Ämarisse aga plaaniti Suurküla lennuvälja ning seda 240
hektarile. Kõik maa-alad tuli anda Punarmeele üle 1. juuniks 1940.
15. mail kirjutas kindralmajor A. Traksmaa, et komandarm Loktionov teatanud
talle: Paldiski-Klooga rajooni paigutatakse korpuse juhataja ühes sideosadega, vähemalt
üks jalaväepataljon ühes suurtükiväe divisjoniga ning üks tankibrigaad. Samuti
üks hävituslennuväe polk ühes lennubrigaadi juhatusega.
Kõik see tähendas Klooga ning Pakri poolsaare totaalset militariseerimist.
Tühjaks tuli teha Paldiski linn ning mitu küla poolsaarel. Täpsemalt kuulusid
väljasaatmisele Ohtra, Leetse, Pakri ning kahe kolmandiku ulatuses ka Laoküla.
Viimasest jäi alles vaid nn. Altküla. Aga Ülevaltküla tühjendati.
1940. aasta 26. juuni “Päevaleht” tõi välja mõningaid andmeid seoses baasidega.
Likvideerida tuli 1300 majapidamist.80 protsenti ümberasunutest leidsid endale ise
elukoha. Ülejäänuid aitas riik, põhiliselt lahkunud sakslaste maade ja hoonetega.
Ümberasujatele anti ka ligi 150 riigi ehitatud asundustalu. Kusjuures külade
elanike talumaad ostis välja viimaseid nädalaid iseseisvana elav Eesti Vabariik.
Laokülast asus enda kodudest välja aetud rahvas elama väga erinevatesse
kohtadesse. Uued elupaigad leiti Valingul, Sauel, Pääskülas, Väänas, Paliveres,
Lääne-Ristil ja Pärnu-Jaagupi lähedal Roodil. Kokku tühjendati külaelaniku
Linda Triki (hiljem Koplisalu) mälestuste järgi 42 talu ja muud majapidamist. Peatselt
löödi hingekella kogu Eesti Vabariigile. 16. juunil esitas Nõukogude Liidu
valitsus Eestile noodi, et nõuda vastastikuse abistamise pakti täitmist.
Kuuma 1940. aasta juuni ja edasistest sündmustest artikli kolmandas osas.
