Viljandi uuslavastus “Amalia” tõi üsna ootamatult meelde Tallinna Linnateatri lavastuse “Neli aastaaega”. Et seost seletada, tuleb tunnistada, et vähemalt Eestis on väheks jäänud selliseid lavastusi, kuhu saab minna ka ainult sellepärast, et näha oma lemmiknäitlejat, jajah, seda ühte “itaeverit” või “markomatveret”.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega