08.02.2015, 14:16
Piirjooned, segadik ja kitsas pragu mõtteid peatada
Ugalas esietendunud “Amalia” ei ole ainult autistliku teismelise lugu.
![Selles lavastuse stseenis seletab raamatukoguhoidjast hoidjaks saanud Karoliina (Terje Pennie) Amaliale (Klaudia Tiitsmaa), mida tähendab, kui öeldakse “ninapidi vedama”. Amalia küsib, mis pilt see on. Ja hoidja näitab, milline oleks see nägu.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/3f4f06c0-b909-11eb-a9b2-35a769963be8.jpg?noup&w=1200&h=711&ch=0.8433&cw=1&cx=0&cy=0&r=16:9)
Selles lavastuse stseenis seletab raamatukoguhoidjast hoidjaks saanud Karoliina (Terje Pennie) Amaliale (Klaudia Tiitsmaa), mida tähendab, kui öeldakse “ninapidi vedama”. Amalia küsib, mis pilt see on. Ja hoidja näitab, milline oleks see nägu.
FOTO:
Viljandi uuslavastus “Amalia” tõi üsna ootamatult meelde Tallinna Linnateatri lavastuse “Neli aastaaega”. Et seost seletada, tuleb tunnistada, et vähemalt Eestis on väheks jäänud selliseid lavastusi, kuhu saab minna ka ainult sellepärast, et näha oma lemmiknäitlejat, jajah, seda ühte “itaeverit” või “markomatveret”.
Oled juba tellija?