Ema, isa, kuus last ja 18 looma: suur pere arvestab kõikide huvidega
Kui koeraomanik ütleb võõrastele oma neljajalgse sõbra kohta „ärge kartke, ega ta hammusta“, siis Ott ütleb „ärge kartke – nad pole mürgised“. Jutt käib tema lemmikutest, madudest, keda Koeru Aru tänava korrusmaja korteris elab seitse, kõik erineva pikkuse, jämeduse ja iseloomuga.
„Laisa inimese koduloomad,“ tutvustab pereisa, kelle käsivart kaunistab sinna tätoveeritud värviline madu. „Muidu vaiksed, aga õhtupimeduses on neid hea kuulata – kes potsatab oksalt alla, kes põrkab vastu terraariumi kaitsvat seina. Söövad korra kuus. Vajavad valgust, soojust ja niiskust, välja arvata kõrbemaod, kes niiskust ei taha.“
Näiteks suurim, emane boa oli Hollandist ostes 40 cm pikkune (nüüd ligi kahe meetrine), ta elab kõige suuremas terraariumis, mille keskel näitab termomeeter 25 pügalat üle nulli (soojust aitavad hoida kaks lampi) ja mille ühes otsas on õhutusaugud – seal on jahedam, teises jälle soojem. Madu sätib end harulisel puuoksal pikutama nii, nagu talle meeldib. Veel on boa kodu lahutamatu osa suur veekauss. „Kui ta hakkab kestuma, läheb ta ise kaussi ja võib seal lesida mitu päeva,“ teab Ott öelda. Toidu ostavad nad madudele loomapoest. Varem tõid roomajatele külakosti ka sõbrad-tuttavad, aga kõige vanema ja pikemaga, tiigerpüütoniga, juhtus õnnetus: küllap oli söögiks läinud hiir mürki saanud ja nii kuhtus vaikselt madugi. Kogu pere leinas.
Oti madude lembus sai alguse lapsepõlves, vaatamata sellele, et ta sai rästikult salvata. „Olin 11 või 12, rästik oli tee ääres, läksin liiga lähedale. Jalg läks põlvest saati lillaks ja oli kaks nädalat paistes,“ meenutab ta.
Nüüd veedab Ott palju aega madudega tegeledes, maokasvatajate foorumites õppides ja omi kogemusi jagades .Igal aastal võtab ta ette sõidu Saksamaale Hammi linna roomajate näitusmessile.
„Ostan neid ikka paarikaupa: meil on kaks Amuuri roninastikut ja kaks kuningpüütonit. Peenemat peret veel pole,“ tutvustab Ott. „Ja veel on dźungli vaippüüton ja Morelia Bredli.“ Messilt on pärit ka laste lemmikloomad– kilpkonn ja draakon ehk habeagaam.
Kokku on korteris tube viis ning kõik karvased ja sulelised mahuvad siia ära. Iga lapse lemmik elab temaga koos. Seitsmendas klassis käiv Märten tutvustab oma väikest sisalikku, kes mahub veel peopessa. „Kutsume teda draakoniks, koos sabaga peaks ta kasvama 55 sentimeetri pikkuseks. Taon kõrbeloom, kes armastab sooja ja talle meeldib hästi palju magada. Suvel püüdsin talle rohutirtse, aga salatit sööb ka.“
Märteni lemmik on veel Python Regius ehk kuningpüüton ehk pallikas, kel on ehmudes komme end kerra tõmmata ja kes on ka Märteni kooliõdede lemmik: nii mõnigi on endast pilti teinud, pallikas võruna ümber käe.
Märten käis kolm esimest koolitalve Lasnamäe üldgümnaasiumis (nüüd selle nimega kooli enam polegi) ja oskab võrrelda: Tallinna koolis polnud nii palju üritusi kui Koerus ja trenne oli vähe. Tema käis võrkpallis ja selle eest tuli igas kuus maksta 200 krooni. Siin käib ta maadluses (nagu ka kolm nooremat venda) ja nii treeningud kui ka võistlustel käimine on kõigile tasuta. „Ainult toidukoti pakin neile kaasa,“ lisab Meeli. „Jaak Tammik on tore treener.“
Selle jutu peale lippab teises klassis käiv Kevin Edgar oma tuppa, jätab sinna oma lemmiku, tšintšilja Nunnu, ja tuleb tagasi kahe medaliga viimastelt võistlustelt: Türil toimusid Järvamaa lahtised meistrivõistlused vabamaadluses, kus Oti Timur võitis oma kaalukategoorias hõbeda ja Kevin Edgar järgmises pronksi. „Minu medal on raskem,“ tunnistab Kevin Edgar neid käes kaaludes.
Meeli ja Ott kolisid Koeru aastal 2010. Lihtsalt sai kõrini elust Tallinna üürikorterites ja nad hakkasid kinnisvaraportaalidest otsima soodsat võimalust päris oma kodu osta. Valik langes Jõgevale.
„Aga kui raha kokku saime, selgus, et korter on juba läinud. Siis võtsime järgmise kuulutuse,“ meenutab Ott. Ta toob välja korteri ostutšeki: 72 000 krooni oli päris kopsakas summa. Nüüd saaks sarnase korteri Koeru mitu korda odavamalt, teavad Meeli ja Ott öelda. „Rahulik,“ iseloomustab Meeli elu Koerus. Kool ja lasteaed on kodu lähedal ja ei pea muretsema, kuidas lapsed koju jõuavad. „Vahel on nii, et kui Nele Maritega lasteaeda jõuan, on eelkooli rühmas käiv Oti Timur juba ammu kohal,“ lausub Meeli. Koeru Konsumisse tööle läks ta puhtalt seepärast, et koduseinte vahelt välja pääseda.
Kodu on suminat täis kui mesitaru .„Eriti siis, kui poisid koolist koju tulevad ja tahavad kõik korraga üksteisest üle rääkida,“ ütleb Meeli naeruselt. „Vahel võtan mõne sõbranna lapse ka kampa. Siis imestatakse küll, et kuidas sa jaksad– sul ju endalgi palju. Aga kui jutud räägitud, kaovad lapsed oma tubadesse ja mina istun ikka teleka ees üksi.“ Siis koob ta lastele sokke või heegeldab mänguasju. Näiteks karupoeg Puhhe või Hello Kittysid. Kel soovi, võib neid Meelilt tellida.
Ühe asjaga tegeleb Meeli sel talvel veel – käib autokoolis. „Eks siis tuleb auto ka, kui load saan,“ lausub ta. Praegu on kogu perega kuhugi sõita paras katsumus. „Tallinnas käisime nii, et osa poisse, kes olid parasjagu Rakkes maadlemas, sõitsid rongiga, kus pilet õpilastele 4.50. Osa sai autoga ja osa bussiga, aga pilet maksab 7.50 nii suurtele kui ka väikestele. Linnas saime kõik kokku, aga pole ju normaalne, kui Koerust Tallinna sõita on kallim kui Tallinnast Soome,“ arutleb Meeli. Soomes ja Rootsis on ta koos lastega käinud, eriti tore reis oli aastal 2010, kui Ott Soomes ehitajana töötas ja pere kuu aega tal Lahti lähedal külas oli.
Suvel Saaremaal Karala külas (muide, aasta küla 2013) vanaemal-vanaisal külas käia on veelgi keerulisem. Saaremaalt pärit Otil on neli õde ja neli venda ja kui kõik see mees saare peal kokku saab, vajuvat saar ühele poole kaldu. „Üks suur laut on seatud magamiskohaks ja mitu telki õues,“ ütleb Ott. „Saaremaal oli see harjumatu, et kui seal vette hüppasin, oli vesi soolane,“ meenutab suveti Väinjärves ujuda armastav Märten.
Suvel saab askeldada aiamaal, kuhu pereisa Ott korteri vanadest akendest kasvumaja ehitas. Kasta aitab Märten. Sügisel oli riisikaid ka kodu lähedal kuuskede all, aga suurem noos toodi veidi kaugemalt metsast, neid pandi talveks nii purki kui ka sügav külma.
Meeli mure pole, mida lauale panna, vaid millega süüa keeta. Seitse liitrit suppi on supsti otsas (eriti siis, kui selle on keetnud issi!), kartuliputru jagub kaheks päevaks. Üks pott on teeninud 14 aastat, uus lõi põhja kohe lahti. „Head suurt potti pole kusagil müüa,“ kurdab Meeli.
Rahaga tulevad nad toime. Talvel, kui korterile on kulunud kõige rohkem ligi 260 eurot pluss 80 elektri eest, on raskem, suvel pole hullu. Isa-ema palgale on suureks abiks ka lastetoetused, mida kuue lapse pealt maksti seni 402 eurot kuus.
„Raha pärast pole meie lapsi teinud,“ ütleb Meeli. Märtsis sünnib sellesse perre juba seitsmes armastuse vili.
