Tänu tegusale perenaisele on Ravila väärikal mõisahoonel taas hing sees
Suvel saab kaks aastat, mil Piret Aavik ja Uno Silberg Ravila mõisa ostsid. Riigilt. Vallal olnuks küll ostu eesõigus, aga...
“Olen Ravilas pea terve elu elanud. Viimastel aastatel mõisamajast mööda sõites mõtlesin ikka, mis selles majas ja selle majaga kõik teha võiks,” meenutab Piret Aavik aega, mil hooldekodu oli juba lahkunud, aga uut omanikku auväärsel hoonel veel ei olnud. Kõneldi hämarate rahade tulekust ida poolt, aga ka endiste mõisaomanike huvist. Et mõis jääks siiski kohaliku kogukonna kasutusse, siis otsustasidki Piret Aavik ja Uno Silberg mõisa osta. Koos 11 hektari suuruse pargiga.
“Me ei ostnud seda elamiseks, eesmärk oli ja on luua ümbruskonna inimestele koht, kus nad võiksid koos käia, anda kohalikele inimestele tööd,” arutleb Piret Aavik.
Esimese üritusena korraldati mõisamajas “avatud uste” päevad, tutvustamaks huvilistele seni pikka aega suletud hoonet. Mõne päevaga käis läbi“ avatud uste” rohkem kui pooltuhat uudistajat.
“Näitasin inimestele, milline see maja on ja kõnelesin, milline ta peab olema viie aasta pärast,” naerab mõisaomanik.
Keraamikaring on popp
Nüüd on sellest möödas natuke vähem kui kaks aastat. Ja nii on ka läinud. Mõisahoonel on hing sees. Enne aga, kui koos inimestega see hing tuli, pidi palju tööd tegema: remontida oli vaja saal, korda teha eeskoda, koridorid ja mitmed teisedki ruumid. Näiteks keraamikaga tegelemiseks peab olema hea ventilatsioon. Seni on enim inimesi kokku toonud Sandra Nurmsalu kontserdid.
“Vald ega ükski suurem rahastaja meid toetanud pole,” nendib perenaine. See tähendab, et kõik, mis seni tehtud, on tehtud eelkõige oma vahenditest. Jõutud on aga palju – kaks aastat tagasi antud lubadused pole katteta jäänud. Vastremonditud avaras toas käib kolmapäeviti koos keraamikaring, inimest kümme. Tahtjaid oleks rohkemgi, aga korraga lihtsalt rohkem tegijaid ümber laua ei mahu. Siis ei liigu ainult näpud, liiguvad ka suud. “ Tullakse kaheks tunniks, jäädakse aga kolmeks või kauemakski,” naerab käsitööringi ellukutsuja, käsitööhuviline Piret Aavik. Teises toas, kus on kohalike käsitööhuviliste omavalmistatud esemete näitusmüük, võib näha temagi keraamikat.
Kohvik ja lastehommikud
Mõis pakub majutus- ja toitlustusteenust, avatud on laste mängutuba. Siin käivad valla inimesed nüüd ka sünnipäevi ja muid tähtsaid tähtpäevi tähistamas, korra kuus toimub perepäev.
Pea poolsada inimest toob kokku igakuine kultuurikohvik.“ Oleme kutsunud kohvitassi taha juttu ajama alati ka mõne põneva, aktuaalsetel teemadel kõneleva inimese,” räägib Piret Aavik. “Viimane kord käis Vahur Tõnissoo, kõnelesime Rail Balticu mõjust keskkonnale, enne teda kohtusime Toomas Alataluga, rääkisime Ukraina teemadel.” Vähem populaarsed pole ka lastehommikud. Isad on siin koos lastega käinud kokkamas, teinud maitsvaid võileibu. Ühiselt on need pärast ära söödud.
“Ei saa öelda, et isad lastega ei tegele. Vägagi hea meelega teevad nad seda,” naerab Piret Aavik.
Seni on enim inimesi kokku toonud Sandra Nurmsalu kontserdid. Siia mõisa ei tulda ühiselt ja huvitavalt aega sisustama mitte ainult Ravilast, tullakse ka Koselt, Orult, Habajast, Ardust... Kulutatud materjali eest – olgu selleks siis savi või võileibade kaunistamiseks läinud vorst – tuleb osalejatel endil tasuda, muu on tasuta.
Kelleks peab Piret Aavik aga ennast, on ta nüüd mõisaproua või...
“Mõisaproua pole ma kindlasti,” kõlab lihtne vastus. “Pigem perenaine.” Koos perenaisega kannavad mõisa toimimise eest hoolt veel kaks töömeest ja kokk.
Mõisapere. Kõik kohalikud inimesed. Ja neil on juba suveks uued plaanid: avada terassil välikohvik. Et kõik maanteel kulgejad võiksid mõisasse pöörata, tassi kohvi juua, auväärset mõisahoonet uudistada. Teisele korrusele tahetakse välja ehitada hotellitoad teelistele pikemaks peatumiseks.
“Ja välisfassaad tahab remontimist,” see on perenaisel kõige enam hingel. See on aga nii mahukas töö, et ainult oma vahenditest ei piisa. Õnneks on Euroopa Liidu eelarveperiood alles alanud.
Mõis on avatud kõigile uudistajaile!|
