Lugu Ojakülast ja Andja mõisa riuklikust parunist, kes saadeti sunnitööle
(3)
Siinne paekarjäär on end praeguseks suures osas ammendanud, tootmine on nihkunud Andjasse ehk siis Sõmeru valda.
Ojaküla kuulus Kunda mõisa alla, siin oli karjamõis. Teeristi kutsuti Ristiväravaks. Siit Rakvere poole minnes paremat kätt tee ääres asus tosinajagu majakestest koosnev saunikute küla. Saunikud tegid mõisale tegu ja käisid Aru karjääris tööl. Nendest elamutest olid mõned eelmise sajandi keskel veel alles ja neis elati.
Saega ja Orguste talude kohal olid varem tapamajad. Peale I maailmasõda tehti tee, mis viib teeristilt Selja poole. (Linda Saega)
1931 a sisse- ja väljarände kohta tehtud küsitlustest on teada, et „Ojakülasse tulnud keegi Tammar paarikümne aasta eest Kadrinast. Tammar oli põllupidaja. Muidu on üksikuid inimesi siia-sinna liikunud.
Paaskülast on üks Kunda mõisa moonamees Kaukaasiasse läinud. See tulnud ka ruttu tagasi, ei tea just kaua pärast (kui pika aja pärast). Ilmasõja eel läinud Tullid Kalikülast (Haljalale kuuluvast) Siberisse, kuue nädala pärast tulnud jälle tagasi, asunud Rakverre. Pääle eelmainitud Kaliküla Tullide läinud siis veel mõned pered säält külast samal ajal Siberisse ja tulnud samuti tagasi kui teised.“ (Juhan Hager, 1931 Haldjas@folklore.ee)
Arusoost pressis suurvete aegu vesi külasse. 1930-ndate algul kaevas Kunda tehas kraavi, et karjäärist vett välja saada. Sellest kujunenud oja poeb Orguste juures maa alla ja ilmub jälle teispool maanteed välja, et voolata Toolse jõkke. Veevaesel ajal võib ta kuiv olla. Ojaküla nime tekke põhjus on täiesti olemas. Toolse jõgi on piiriks Ojaküla ja Paasküla vahel.
Keskajal kandis jõgi Pühajõe nime, ta suubub merre Toolse lossivaremetest ida pool.
„Võrreldes Toolse jõe orgu Kunda oruga, on esimene tunduvalt vanem. Sellest järeldatakse, et Toolse jõgi oli peajõgi, Kunda jõgi aga tema haru“ (Helmut Joonuks „Viru rannikul“).
Ka mainib H. Joonuks, et ühendus kahe jõe vahel on katkenud, ainult aimamisi võib Kohala heinamaadel jälgida ürgse Pühajõe sängi.
Tänapäeval asub Ojakülas puidufirma „Imprest“. Firma kuulub Lemeks Gruppi ja annab tööd 72 inimesele.
Ettevõte Nelja Energia rajas Ojakülla üsna Kunda Linna lähedale väikese tuulepargi (a 2012 – 2013), kus on kolm tuulikut, igaüks võimsusega 2,3 MW.
1960-ndate alguses oli Ubja sovhoosi Selja osakonnas tragi brigadir Leida Jõepere, kes juhtis ja kantseldas ka Kunda Keskkooli õpilasi kartulipõllul. Leida elab Ojakülas. Siin elavad väikefarmerid Reet ja Lembit Muttikud. Televisioonis reporterina töötav võluvalt lihtne, tark ja mõnusa olemisega Jüri Muttika on Lembitu vennapoeg. Jüri isa Juhan õppis Kunda Keskkoolis nagu Lembitki, kes on tegus ja teadmisterikas persoon siinkandis. Aitäh Sulle, Lembit, ka minu poolt !
Ojakülas on kaunid loopealsed. Rühmiti ja üksikult kasvavad kadakad on nagu väikesed küpressid. Oma tumedate toonidega jumestavad nad paest ja aruheinalist maastikku.
Ojakülas on käesoleval aastal 74 elanikku.
Pikemat ma külast ei tea. Jutu pikenduseks võib erandkorras lisada loo Ojaküla lõunanaabri Andja mõisa omanikest. Andja kuulus vanasti Viru-Nigula kihelkonda, nüüd on Sõmeru valla all.
Alo Särg on kirjutanud: „Esmateated Andja mõisast pärinevad 1406 a, mil siin asus kindlustatud vasall-linnus. Kunagisest linnusest on nähtavasti ümber ehitatud mõisa aidahoone. Mõis kuulus Ungern-Sternbergidele. Barokne ühekorruseline peahoone valmis 1760 a. 1798 müüs parun Fabian Reinhold U.-Steinberg mõisa rüütelkonna peamehe parun Alexander Philipp Saltzile. 1840 ostis mõisa parun Friedrich Adolph Dellingshausen.
19. saj lõpul kuulus uuesti Ungern-Sternbergidele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli paruness Julie U.-Sternberg. Peahoone põles esimest korda 1780-ndatel ning hiljem veel mitmel korral ja jäi 19. saj lõpul varemeisse.
Meie mail on tegutsenud vähemalt kaks kurikuulsat mõisnike suguvõsa – Tiesenhausenid, kes vanarahva teada uputasid oma õe Barbara kord Porkuni, kord Võrtsjärve ja Ungern-Sternbergid, kes olid parajad nahaalid.
„Hiiumaal asub suurejooneline Suuremõisa häärber, millega seondub üks kuulsamaid, et mitte öelda kurikuulsamaid Hiiumaa asukaid – Ungru krahv Otto Reinhold Ludvig von Ungern Sternberg.
O.R.L. Ungern Sternberg oli vastuoluline mees. Sügavalt usklik, haritud, ettevõtlik, samas riukalik ja ahne. Osav ärimees, põllumees, põletas viina, ehitas laevu. Tema kasvatatud rukist tunti Amsterdamini. Tegeles Hiiu madalale jooksnud laevade päästmisega, mis oli tol ajal
tasuline tegevus. Teda süüdistati väga kõrgete päästetasude võtmises, päästetud varade kõrvaletoimetamises ja tollimata kaubaga äritsemises.
1802. a 19. oktoobril läks ta oma kabinetis tülli mõisa laeva „Brygg Moriani“ (ka Brügg, Brig) kapteni Karl Johan Malmiga ja torkas vihahoos kipri surnuks. Stenbockid, kel oli U.-Sternbergiga kana kitkuda, korraldasid paruni kohtu alla andmise ja sunnitööle saatmise.
Ungru krahv suri 1811. a Siberis Tobolski linnas, elades oma elu viimased aastad jätkuvas külluses, sest perekond saatis talle igal aastal toetusrahaks 20 000 rubla.“
See lugu on Indrek Rohtmetsa raamatus „Teekaaslane“. Andja mõis oli seotud selle kuulsa suguvõsaga. Neile kuulus mingil ajal ka Essu mõis.
Tiesenhausenid olid Mallas aastail 1843-1891. Kusagilt lugesin, et 1696. a oli ka Andja rüütlimõisa omanik Hans Hindrich Tiesenhausen.
