Kuidas Haaslava Vooremäel Rootsi kuninga kuldset härjaiket otsides talumehe mets maha põletati
Haaslava Vooremäega (meie mägi ei ole mitte ainus Vooremägi) on seotud palju ennemuistseid legende ja muistendeid. Neist mitmes on juttu peidetud kuldsest härjaikkest.
Noorematele lugejatele võib selgituseks lisada, et ülekantud tähenduses on ike sama mis orjus. Härjaike või lihtsalt ike oli aga härgade rakkesse panemiseks kasutatud veopuu, mille abil rakendati loomad näiteks kas vankri või adra ette.
Ühe muistendi järgi olla Rootsi kuningas ennemuiste sõja ajal vaenlase eest põgenedes peitnud Vooremäele kuldne härjaikke.
Teise muistendi järgi pidavat Raudlättel kuldse härjalikke all olema Vooremäe linna värav. Nimelt olnud ennevanasti Vooremäel suur linn, mida valitsenud Voore kuningatütar. Tal käinud palju kosilasi, kuningatütar olevat aga kõik ära põlanud ja tagasi saatnud. Viimaks tulnud kosja Soome targa poeg, kes samuti korvi saanud. Selle peale olla Soome tark vihastanud ning nõidunud kuningatütre koos kogu linnaga maa alla. Linn olla seal praegugi. Ainuke tee Vooremäe linna minevat Raudallika kaudu, kuid selle tee ees seisvat ees kuldne härjaike. Kui see õnnestub välja võtta, tõusvat nõiutud linn maa peale tagasi.
Vanemad vallakodanikud on rääkinud, et nende noorepõlves räägiti Vooremäele peidetud linna, kuldse härjaikke ja varanduste kohta palju legende. Kohalik rahvas suhtus tollal muistenditesse palju tõsisemalt, kui praegu. Vooremäel seenil ja marjul või lihtsalt jalutamas käies hoiti ikka silmad ja kõrvad lahti.
80 aastat tagasi, 1935. aastal tõusis aga Rootsi kuninga peidetud härjaikke otsimisest pahategu, millele järgnenud kohtuprotsessist saab alljärgnevalt lugeda.
Ajaleht „Maamees“ kirjutas 2. augustil 1935:
„Rootsi kuninga kuldse härjaikke otsimine.
Nõdramõistuslik süütas metsa põlema. Haaslava vallas süüdati 5. mail 1935 Albert Päivile kuuluvas Puusta talus noor mets põlema. Kohale rutanud inimesed said tule kustutada. Selgus, et metsa süütajaks oli Eduard Pungar, kes 31. juulil oli Tartu Ringkonnakohtu ees oma teo vastust andmas. Vooremäel kasvav Puusta talu noor kuuse- ja männimets oli süüdatud kahest küljest. Tulekahjus põles ära umbes üks hektar metsa 100 krooni väärtuses. Kohale rutanud inimestel läks korda põlev mets kustutada, enne kui tuli sai asuda naabruses asuva riigimetsa kallale.”
Kahtlus süütamises langes otsekohe samas Haaslava vallas Priiuse talus Anna Pungari juures elavale Eduard Pungarile, keda oli enne nähtud Vooremäel ringi hulkuvat. Eduard Pungar oli ümbruskonnas tuntud nõdramõistusliku isikuna, kes igal võimalikul juhul püüdis tuld teha.
Politseis ülekuulamisel seletas Eduard Pungar, et ta läinud Vooremäele Rootsi kuninga kuldset härjaiket otsima. Paljud inimesed olevat härjaiket otsimas käinud ja nüüd läks tema ka otsima. Pikapeale aga hakanud külm ja ta süüdanud metsa ääres olnud haokoo põlema. Natukese aja pärast edasi minnes pannud ta tule külge ka ühele prahihunnikule. Et tulest mets põlema läks, seda ei olevat tema märganud. Vähe hiljem ta näinud küll, et mets põleb ja inimesed seda kustutavad. Tema ise ei ole kustutamisele appi läinud.
Kuna kaebealuse vaimse seisukorra kohta oli vaja selgust saada, siis kutsuti kohtuistungile kolm arsti, doktorid Bresowski, Kroll ja Hansen. Kohtus ei suutnud arstid kaebealuse vaimset seisukorda kindlaks teha ja saatsid Pungari kaheks nädalaks haiglasse, kus tema vastutusvõime kohta lõplik seisukoht selgeks tehakse.“
Loeme kohtuprotokollist: „Albert Päiv, kahjusaaja. 5. mail oli minu metsas tulekahju. Meie ei teadud kodus metsapõlemisest midagi, teate tõi Montag. Kohale rutates selgus, et mets põles kahest kohast. Lähim põlemise koht oli umbes 200 sammu kodust eemal, teine aga esimesest veel 200 sammu eemal. Selgus, et mõlemas kohas oli tuli alguse saanud haohunnikutest. Inimeste kaasabil läks korda mets kustutada. Süütamine oli kindel, kui alguses ei teadnud kedagi kahtlustada. Vihavaenlasi mul kedagi ei ole. Siis tekkis kahtlus, kas mõni nõdramõistuslik ei ole metsa süüdanud. Et ümbruskonnas elas keegi Põdra nimeline nõdramõistuslik, siis kahtlustasime alguses teda. See ei olnud aga õige. Metsas oli põlema süüdatud haohunniku juures alles selge parandatud saapakontsaga jäetud jalajälg. Eelmisel õhtul kui mind kodus ei olnud, oli kohtualune Pungar meie juures käinud ja juua tahtnud. Et ta aga ise kaevust vett kätte ei saanud, toodi talle kruus ja teenija aitas vee kätte saada. Siis hakkas minu rentnik August Voitka temaga juttu ajama. Kui kohtualune ära läks, pannud August Voitka tähele, et kaevu juures olid maas täpselt samasugused jäljed, nagu metsaski. Meil tekkis kindel arvamine, et metsa süütaja oli kohtualune Pungar. Koduste jutu järgi oli ta meie juurest ära minnes ärritatud ja hakanud metsa ääres väikesi puid koos juurtega üles kiskuma. Konstaabel toimetas juurdlust ja Pungar võttis tuletegemise omaks. Rahva seas on üldiselt teada, et Pungar armastab tuld teha. Kord oli kohtualune valla käskjala juures laual olevad paberid põlema pannud ja üks dokument olla ära põlenud. Mingit kindlat tööd Pungar ei tee, kuid põllutööd peaks oskama küll.“
Anna Pungar, süüalune on tema mehe lellepoeg, seletusest: “Kohtualune teenis varem minu juures. Umbes neli aastat tagasi jäi ta vaimselt haigeks. Tööd ta enam teha ei tahtnud, ainult siis kui teda meelitasin ja raha või suitsu andsin, tegi ta natuke midagi. Enamasti hulkus ta päevade kaupa ja vahel käis ka öösiti väljas. Mõnikord tarvitab alkoholi ja siis järgmisel päeval magab kella 10-11ni. Varem oli kohtualune elanud Venemaal. Pärast revolutsiooni ja sõda jätnud ta oma vanemad ja varanduse ja tulnud siia sugulaste juurde elama. Pungar seletas tihti, et temal jäi varandus ja suur kari Venemaale. Tulekahju päeval läks Pungar kell 9 kodust ära, ütles, et läheb Vooremäele. Koju tagasi tuli kell 10 õhtul.“
Haaslava konstaabel Jakob Metsa seletusest: „Metsasüütamise juurdlust toimetasin mina. Pungar seletas, et ta läinud metsa Rootsi kuninga kuldset härjaiket otsama. Kui ta ikke üles leiab, see ei pea enam kunagi tööd tegema. Ilm oli aga külm, käed külmetasid ja sooja saamiseks pannud ta haohunniku põlema. Ta katsunud tuld kustuda, see ei õnnestunud ja nii teinud ta ka teises kohas tule üles. Pungar oli varem tavaline mees, kuid viimasel ajal ei ole enam normaalne. Ajab pikka ja segast juttu.“
Kohtualune Pungar eitas kohtus igasugust tuletegemist. Tunnistused olla temalt politseis väevõimuga kätte saadud. „Mina Päivi metsa põlema ei pannud. Suure tee pealt ma pöörasin kohe Voitki poole ja tee peal panid kaks peotäit prahti põlema, et soojendada käsi. See oli Päivi metsast kahe kilomeetri kaugusel. Päivi metsas ei ole ma üldse käinud. Eelmisel õhtul käisin küll Päivi pool, kuid tahtsin seal kellegile Rasva nimelisele isikule anda oma võlg, 25 senti, kuid see isik oli ära läinud Kastre-Võnnu valda. Mingit metsapõlemist ei ole näinud.“
Kohtuotsus kuulutati välja 23. septembril 1935.
„Tartu Ringkonnakohus vaatas läbi Eduard Peetri poeg Pungari, sündinud 31. jaanuaril 1888 Kastre Võnnu vallas, elukoht Haaslava vallas Priiuse talus, süüasja. Tunnistajate seletuste põhjal on selgeks tehtud, et süüalune on tõesti Vooremäel metsa kahest kohast põlema süüdanud. Kuna tunnistajate seletuste põhjal tekkis kahtlus, kas Pungar on vastutusvõimeline oma tegude ees, otsustas kohus saata kohtualuse haiglasse läbivaatusele. Kohtu arstlikul ülevaatusel selgitasid kohtuarstid välja, et Pungar on sünnipäraselt kergemal kujul nõdramõistuslik (debilitas mentis) kuid oma tegude eest vastutav. Arvesse võttes kohtualuse tervislikku seisukorda ja tema äärmist väljaarenematust, leidis kohus võimaliku olevat temale määrata karistust kergemal määral. Eduard Pungarit karistada vangimajaga üheks aastaks kuueks kuuks ühes selleks ajaks õiguste äravõtmisega. Kohtukulud süüaluse maksuvõimetuse korral riigikassa kanda võtta.“
Kes teab, äkki ootavad nõiutud Vooremäe linn ja rahvas endiselt kuldse härjaikke leidjat ja oma vabastajat. Või leiab keegi Rootsi kuninga kuldse härjaikke ja siis ei pea enam tõesti elu lõpuni tööd tegema. Proovida võib, aga tuld ei tohi metsas küll teha.
