Armastus ja ikaldus Siberis
Aeg oli kesksuvine, kui ühel päeval saabus teade, et võin sõita ema juurde Novosibirski oblastisse. Meenub, kuidas keegi selle sõnumi vastu võttis. Eriti sõnakas oli nänn, kes kuulutas, et võid sõita küll, Anna on nüüd jälle vaba. See vabadus tähendas seda, et ta oli kasutanud sealse külamoori teeneid. Mõni sõna sellest moorist. Kolhoosis ta ei töötanud, kuna oli olnud kunagi kopsuhaige ja töölt vabastatud. Omas vastavat tunnistust, mille teadjamad arvasid olevat kahtlase saamislooga. Igatahes oli ta üsna õitsva väljanägemisega haige inimese kohta. Tegeles teenete osutamisega ümbruskonna tüdrukutele ja naistele soovimatu järeltulija „poolelt teelt tagasisaatmisega“. Eks Annagi oli tema teenust kasutanud, nii-öelda igaks juhuks, kuna see oli kõigil teada, et mul oli antud avaldus ema juurde sõiduks. Pealegi polnud see tal esimene kord, vaid oli seda teinud peale kooselu Ivaniga. Selgus, et mind ikkagi ei usaldatud ja selleks olidki kõik need toimingud korraldatud.
Vaatamata kõigele ma otsustasin mitte sõita ema juurde ning nagu edasises elus selgus, oli see õige otsus. Kes neid tundeid nii paljude aastate tagant enam mäletab, aga ju ma Annat ikka niivõrd armastasin, et temast loobuda ei suutnud. Siitpeale läks meie kooselu nagu teist rada. Elasime mitu aastat teineteisemõistmises. Külarahvas lausa imetles meie kooselu, mis siinkandis tundus ebatavaline, kuna siinsed kooselud tavaliselt olid üsna lühiajalised. Kokku ja lahkuminekud toimusid nagu tuulepuhangud.
Meeldejäänumad juhtumid traktoristitöö-öödest
Järgmise aasta paariliseks oli mul Zaparožets Ivan, Miša noorem vend. Olin juba mitmendat aastat traktoril ja enamvähem laabus kõik, mis masina ehitusse ja töövõtetesse puutus. Põhiline töö oli kündmine, aga kui vajadus, tuli teha ka muid töid. Ühel päeval pandi meid äestama. Oli päris keeruline ülesanne panna nii suur traktor rakkesse, mis vastaks tema võimetele. Panime nii palju äkkeid kui eeliku laius lubas,s eejuures kahelt realt ja sellega piirdusime. Ivan töötas päeval, mina öösel. Haakijad istusid muidugi traktoril, sest agregaadil polnud istekohti.
Esimesed traktorid S-80 olid kabiinideta, kuna traktorikabiine valmistas teine tehas ja see polnud jõudnud oma toodanguga õigeks ajaks. Oli vaid kolmekohaline iste. Ega õiget ülevaadet agregaaditööst polnud, öise pimeduse tõttu. Mõnetunnise töötamise järel tegime peatuse. Selgus, et põld oli vahepeal kahutanud, mida küll kevaditi juhtub harva, ja meie agregaat oli jäänud üsna hõredaks. Oli päris tõsiselt tööd, et laialipudenenud äkked kokku korjata.
Ebaedu saatis meid ka mõni öö edaspidi. Nüüd oli sama eeliku taha äkete asemel koostatud hoopis kirjum koosseis. Oli üks hanejalg käppadega, vaheltharimiskultivaator, ketaskoorija, ülejäänut ei mäleta. Igatahes traktorile oli paras koormus.
Paremaid põllutööriistu lihtsalt polnud, siis oli see ainus võimalus. Siinkohal tuleb tõdeda asjaolu, et umbrohtu eriti polnud. Orasheina, mis Eestis on umbrohi, Siberis külvati ja kasvatati kui heinaseemet.
Järjekordselt ühel ööl olime jällegi tööl. Kuidas seda nimetada, kas kultiveerimine või randaalimine, ühtekokku oli see pinnase kobestamine külviks. Haakijad istusid üks ühel pool, teine teisel pool nagu alati ja töö edenes normaalselt. Põllu üks ots piirdus metsaga, kus kasvasid kased puhmastena.
Paaritunnise töö kestel, kui järjekordsel ringil tulime jälle metsapoolse põlluääre suunas, paistsid laternate valgel juba valged kasetüved. Ometigi vajutas Une-Mati minu silmad kinni ja ärkasin, siis kui „Joss“ ronis kasepuhma otsa, kusjuures see tegevus käis talle üle jõu ja mootor seiskus. Esialgne ehmatus möödas, asusime olukorda hindama.
Traktor oli eelnevalt kahe puhma vahelt läbi minnes murdnud eeliku mõlemad tiivad. Kolmanda otsa ronides lõppes tema ramm ja nüüd valitses metsa ääres vaikus pimeduses. Mitte kaugel teadsin veel olevat samasuguse puuprussidest puuratastega eeliku nagu see, mis õnnetuse käigus murdus. Toimetasin selle kohale ja haakisime masinad ümber. Kõik tegevus võttis nii palju aega, et vahepeal koitis hommik ja oligi aeg vahetus üle anda. Ega meist keegi sellest öisest juhtumist piiksatanud, aga brigadir oli läinud metsa jalutama, välilaager asus teiselpool metsasalu, ja avastanud puruks murtud eeliku. Mingit karistust mulle küll ei määratud, ainult brigaadi vagunelamu seinalehte Miša joonistas karikatuuri, milles traktor ronis puu otsa ja ülejäänu, mis selle sündmuse juurde kuulus. Seinaleht kuulus tolle aja kindlate kasvatusvahendite hulka, milles kajastati nii kiitust kui ka kriitikat, ja pidi kindlasti olema igas kollektiivis. Kes ei ole ise kogenud, sellele tundub võõrana, et sellel müriseval rauahunnikul võib üldse silm kinni minna. Aga traktoril juba mõnda aega töötanud inimene võib mürinaga nii ära harjuda, et see tundub normaalne. Töötades öises vahetuses, pead puhkama päeval, mis mitte kunagi ei asenda öist puhkust.
Traktori mootori monotoonne mürin mõjus uinutavalt, enam-vähem korras roomikud liikusid pehmelt küntud pinnasel. See kõik meelitas ligi võrgutavat Une-Matit. Polnud kabiini, aga kolmistet olid väga head, suurte pehmete patjadega-istetega.
Tüdrukud kerisid end kerasse, panid pea mu sülle ja uinusid kui inglid pilvesängis. Pole siis mingi ime, et selles õdusas õhkkonnas minugi silmaluugid vajusid kinni, kui mootor uinutavalt nurrus ja tosinatonnine metallmürakas kergelt kiigutas.
Hooajatööde vahel leidus aega peresisesteks tegevusteks
Ühel kenal suvisel pühapäeval levis perest peresse suure sündmuse eelteade - õhtul toimub külasimman Ded-garmonisti osavõtul. Külaelus on see tähelepanuväärne sündmus kui kontsakoputamine toimub garmoska saatel, igaõhtuse balalaika asemel. Otsustasime meiegi sellest suursündmusest osa võtta. Minuga koos kaks Annat, minu kaasa ja koolipreili Anna Nikonorovna. Simman toimus kolhoosi viljaaidas, mis oli sel ajal tühi, kuna viljakoristuseni oli veel aega.
Koolipreili, saades teada, et ma oskan fokstrotti tantsida ja Ded-garmonist on võimeline oma muusikariistast vastava pala välja võluma, sai meid mõlemaid, nii Deda kui mind, nõusse. Igatahes lõi Ded oma lõõtsmoorikule vastava loo sisse ja meie Annaga demonstreerisime ülejäänud seltskonnale oma tantsuoskusi.
Mul oli päris korralik kogemus Tartu tööstuskooli päevilt ja Anna oskas ka hästi tantsida. Me sobisime imehästi esimesest keerutusest alates. Keegi teistest põrandale ei tulnud, niisiis meie valduses oli kogu plats. Võtsin hästi pikad poognad, nagu sel ajal kombeks oli. Anna oli väike ja sale, aga ta tegi vapralt kaasa kõik keerutused, edas- ja tagaspidi sammud, mida sel ajal kasutati. Kui lõpetasime, ütles Šura Bilimenko mulle tunnustavalt: „Küll sa oled ikka kergejalgne!“ Kas see fokstrott avaldas mõju või oli teisi põhjusi, sest olin siis juba päris kõva kutt masinameeste hulgas, aga Anna Nikonorovna oli öelnud, nagu külaeided rääkisid, et minu Anna pole seda meest väärt. Mina ise küll seda ei mõelnud. Olid meie kooselu esimesed aastad ja ta oli ju üks küla esimesi tüdrukuid olnud. Siis oli mõte, et siia tuleb jääda kogu eluks. Järelikult ma sel ajal siplesin tema võlude võrgus!
Nüüd ühest tähtsamast sündmusest, mis tagantjärele targutades oleks võinud olemata olla, aga elus ei lähe kõik ilma eksisammudeta. Kahjuks! 1951 aasta 11. juuli ennelõunal nägi ilmavalgust meie poeg. Mäletan kui Anna ütles mulle: „Oled nüüd batjun!“ Ega ma ennast isarollis küll eriti hästi ei tundnud. Olin ju alles poisiohtu, aga mis siis, kui see oleks veel aasta varem juhtunud. Üheks ülesandeks oli pojale nimepanek, mis jäi lausa minu lahendada. Püüdsin leida nime, mis oleks sobilik mõlemale rahvusele, kuigi rahvus omistati talle ikkagi ema järgi. Meenutasin ka oma esivanemaid ja nimeks sai Juri.
Edasi toimusid pereelus üsna suured muutused. Kaug-Idast saabus kohale Anna tädide neljas õde oma väikese pojaga. Meest tal polnud. Meie peres ta tegi lühikese peatuse, edasi siirdus elama ja töötama rajoonikeskusesse Tserlakki. Elukutselt oli õmbleja. Kaasa võttis ka oma õed Nänni ja Aljoonuska. Mõni aeg peale nende lahkumist otsustasime osta kobedama maja, kuna teenisin traktoritöödega üsna korralikult. Maja asus sama tänava teises otsas. Lähedal asus väike järvekene ja mingisugune võpsik oli ka lähikonnas. Pisut nagu varjulisem eelmisega võrreldes. Kaasa võtsime ka ämma Jelena, kuhu ta ikka üksinda jääb.
Peale poja sündi tihtipeale Anna võttis sõna teemal, et oleks vaja meie kooselu seaduslikult ära vormistada. Mul sellega eriti kiiret polnud. Seda mõtet, et kunagi avaneb võimalus Eestisse tagasi pöörduda, küll neil päevil polnud. Pigem oli põhjuseks asjaolu, et paljud kohalikud elanikud elasid kooselu, abielu seaduslikult vormistamata. Siiski, ega ma sellest pääsenud, kuna Anna selle toimingu vajalikkust üha tihedamini meelde tuletas. Ühel päeval võtsimegi asja ette. Külanõukogu, kus paaripanekutehinguid toimetati, asus naaberkülas.
Vahemaad meie külade vahel ei oska öelda, kuna puudusid kilomeetritähised. Kõiki siinseid asustatud punktide vahemaid mõõtsid vaid külakoerad, rebased, hundid oma sabadega. Igatahes võtsime kolhoosi tallist hobuse, et oleks pisut uhkem tähtsat toimetust läbi viia.
Kui külanõukogu ukse ees vankrilt maha kobisime, selgus tõsiasi, et sekretär, kes paaripanekuid vormistas, oli sel päeval kusagil mujal oma tööülesandeid täitmas. Ega ma seda välja paista küll lasknud, et sekretäri äraolek mulle heameelt valmistas, vaid mõnevõrra kirusin kombekohaselt ja pöörasime nõka aisaotsad kodupoole tagasi. Sedakorda lahenes küsimus mulle soodsalt ja edaspidi seda nii väga meelde ei tuletatud. Veel selgus aastaid hiljem, kui oli kavas oma järjekordne kooselu seaduslikult paberile panna, et mind sealsete ametiasutuste hingekirjades lihtsalt polnud.
Vastavad isikuandmed abielu registreerimiseks tuli nõutada asutuselt, milline tegeles meie asumisele saatmisega ja järelvalvega. Kohalike omavalitsuste suhtes olime lindpriid.
Kolm aastat järjest tabasid sealset põllumajandust ikalduse aastad
Sademeid tuli nii napilt, et viljakasv peaaegu nullilähedane. Samuti talvel sadas lund väga vähe ja sellegi vähese viisid tuuled metsatukkadesse. Metsas, nii paljukest kui neid oli, kõrgusid mõnel pool paari meetri kõrgused lumehanged. Põldudel tegime talvel traktoritega sellegi vähese lume kinnihoidmiseks hädapäraseid vaalukesi.
Ühel sügisel olin koristustöödel, vedasin traktorigakombaini kaerapõllul. Selle põllu kohta võib öelda- üks kõrs huikas teist. Pool päeva tööd, siis lõuna paiku tulid poisikesed kahehobuse vankriga ja viisid ära napi punkritäie. Edaspidi kolistasime õhtuni, saagiks teine punkritäis imepeenikesi kaerateri. Selline töö vaevalt ära tasus, rohkem kulusid masinad ja samuti kütus. Seekõik toimus traktorijaama nõudmisel, sest masinad kuulusid traktorijaamale ja kõigi tööde eest pidi kolhoos tasuma. Igalt poolt püüti kolhoosi pigistada. Sügiseks kuivas põllumaanii kõvaks, et sügiskünnil nägime ränka vaeva. Adraterad kulusid niivõrd kiirelt, et neid tuli igas vahetuses vahetada. Sepad tagusid nürid terad jälle eest õhemaks, kusjuures peale kuumutamist jäid need pehmemaks ja kulusid sellevõrra kiiremalt. Esimesed adrakorpused kuidagimoodi kündsid, aga tagumised tükkisid üles kerkima. Selle vältimiseks raiusime metsast jämedad kasepalgid ja torkasime otsapidi adraraami tagaossa.
Eemalt vaadates pakkus selline agregaat kummalist vaatepilti. Mööda põldu oleks nagu roomanud mingi eelajalooline elukas. Saagid olid nii kehvad, et ei jätkunud kolhoosnikele töötasuks. Kusagilt toodi rukist ja jagati inimestele. Siin kerkis esile asjaolu, et kohalikud perenaised ei vallanud rukkileiva küpsetamise oskusi. Meie pere nisuleivast puudust ei tundnud, sest traktoristidele ja kombaineritele töötasustamine toimus nisuga. Jätkus isegi naabritele.
Uueks naabriks oli meil üks Ded, öeldi olevat küla kõige rikkam mees. Ta olevat rahavahetuse ajal sugulasest maksuinspektori kaudu saanud oma raha päästa 1:1, rahareform toimus 10:1. Dedaga ajasime äri - tema sai nisu, mina päris uue kasuka, mida sai kasutada talvistel pikkadel heinaveoretkedel.
