Leida Rammo: Avati poolvalmis Kultuurikatel, kui geniaalsetel inimestel on vaid 200 tooli ja müürid!
Kodanikualgatuse käigus Linnateatri eest võitlev Leida Rammo on nördinud valimiste eel peetud Kultuurikatla esimese etapi avamispeost.
"See ehitis pole isegi veel valmis ja keegi ei tea, mis suppi seal tegelikult keetma hakatakse,“ sõnas Viimsi päevakeskuses huvilistega kohtunud Leida Rammo. Tema veendumuse kohaselt pidanuks Kultuurikatlale läinud raha saama Linnateater.
„Kogu Euroopas on ehk kümme geniaalset lavastajat ning üks nendest on Elmo Nüganen,“ lausus Rammo. Peagi 91st sünnipäeva tähistav tuntud näitleja on mure Linnateatri pärast jäädvustanud ka filmi „August välja!“, mis näitab tema katseid leida Linnateatrile toetajaid. Samuti on filmis jäädvustatud sõbralik kohtumine Edgar Savisaarega, mis tundus sel hetkel igati lootustandev.
Savisaar valetas mulle!
„Täna on selge, et ta valetas mulle,“ tõdeb Rammo. „Savisaar on selle aja jooksul käinud kaks korda Linnateatris etendust vaatamas, kuid lubatud kohtumist Elmo Nüganeniga ei ole olnud ning asjadest ei ole räägitud! Linnateater on talle null!“
Rammo sõnul on äärmiselt kurvastav, et neil, kes suudaksid teha sügavat kunsti, on selleks vaid müürid ja 200 tooli, mida mööda maja ringi tõstetakse.
„Linnateatris käis eelmisel aastal 70 000 külastajat, teist sama palju oleks lisandunud, kui oleks, kuhu neid paigutada. Need inimesed seisavad virtuaalselt sabas, teatri administratsiooniga pahandatakse ja küsitakse, kuhu nad piletid panid,“ kirjeldas Rammo. „Nüganen on lavastaja, kes vajab ja väärib võimalusi, et tuua inimesteni mastaapseid lavastusi.
Selliseid andega inimesi, kes suudaks teha sügavaid lavastusi, mis samas näivad nii lihtsad ja loomulikud, on imevähe!“
Rammo ütles, et võrreldes suurte rahvustega on väikestel nagunii vähem võimalusi oma talente maailma viia ja neid seal tutvustada. Kui Linnateatril oleks korraliku sisustusega maja, siis tooks see kohale ka elamusteotsinguil kultuurituriste mujalt maailmast. Ta meenutas, kui palju oli ütlemist KUMU ehitamise ajal, kuid tänaseks on muuseum end ammu tõestanud ja keegi ei ütle, et seda poleks pidanud tegema.
Eesti lavastaja geniaalset tööd tuleb vaatama sõita Riiga
Rammo tõi näiteks Nüganeni Tammsaare-lavastused, mis on olnud äärmiselt menukad. „Tammsaare oli juba siis Euroopas tuntud, kui ma 1940ndatel Elbe ääres elasin. Läksin raamatukokku, et võtta sealt Shaw „Püha Johanna“, selgus, et seda seal polegi, kuid on kaks köidet saksa keelset Tammsaaret, mida teatakse ja loetakse!“ rääkis ta. Kui Elmo Nüganen lavastas kahe aasta eest Riias Indreku ja Karini loo, käis Leida Rammo seda seal vaatamas. „Lätlased hakkasid läbi selle töö Tammsaaret armastama. Aga saate aru, kui absurdne see on, et ma pean Eesti lavastaja geniaalset tööd sõitma vaatama Riiga!“
Tõde ja õigus on tema sõnul tänapäeva inimestele olulised, kuid asju ausalt ajada keeruline, kui vaimselt ollakse nõukogude ajas.
„Meie rahvas on ühtne, seda näeb väga hästi laulupidudel, kus istutakse õlg-õla kõrval, inimesed on nagu silgud pütis ja siis läheb kaamera üle VIP-tsooni esiridade ja need on hõredad! Kellelegi on seal koht, keda see üritus ei huvita! Nii-et me näeme väga hästi, keda kohal pole,“ märkis Rammo.
Tema sõnul on kurb, et kultuuri, mis on eestlasi alal hoidnud, suhtutakse hoolimatult.
„Meil on tohutult meelelahutust, kuid väga vähe sügavat kunsti,“ tõdes Rammo ning lubas, et jätkab Linnateatri eest võitlemist, kuni elupäevi jagub.
