Anna Gerdruta von Stackelberg - mõisaproua, kes ehitas kooli
Lehelugejatele on arvatavasti hästi teada, et hiljuti oma 160. aastapäeva tähistanud Vääna kool toimetab oma igapäevaseid tegevusi üle 200 aasta tagasi ehitatud Vääna mõisas. Teatakse ka seda, et praegusel õppeaastal toimuvate põhjalike ja kogu hoonet hõlmavate restaureerimis- ja rekonstrueerimistööde käigus on avastatud väga palju üllatavaid ja kauneid ning algupäraseid siseviimistlusdetaile.
Kes aga olid need loojad, uute ja värskete ideede kandjad tol kaugel 18. sajandil, kes soovisid oma senise vana ja lagunenud puidust elumaja asemele rajada uue ja uhkema paekivist mõisahäärberi?
Pärijast vend loobus mõisast
Selleks peame minema ajas 265 aastat tagasi – aastasse 1750 –, kui sama aasta 27.veebruaril sündis Narva linnas Anna Gerdruta von Dücker, hilisem Vääna paruness. Ta oli oma vanemate esimene laps, temast hiljem ilmale tulnud vend ja kaks õde ei näinud kahjuks uut sajandit, sest surid suhteliselt noorelt. Juba sellestki teadmisest võime järeldada, et Anna Gerdruta oli elujõuline ja oma aja kohta igati hea tervisega.
Kui ta oli kolmeaastane, ostis Vääna mõisa tema ema Anna Cramer, kes oli Narva kaupmehe Friedrich Crameri tütar ja ainuke pärija. Vääna mõis pidi jäämaAnna Gerdruta vennale, kuid saatus tahtis teisiti. Vend Peter Friedrich von Dücker oli juba noorelt suur kunstihuviline ning viibis palju kodumaalt eemal, reisides ringi mööda Euroopat. Seetõttu loobus ta Vääna mõisast oma õe Anna kasuks. Kuigi vend suri väga noorelt – 20-aastaselt– Itaalias, jõudis ta seal viibides omandada suure ning väärtusliku kunsti-ja raamatukogu, mille jättis õe Anna Gerdruta vanimale meessoost pärijale, lubamata kogu jagamist.
Arhitekt toodi Itaaliast
Anna Gerdruta abiellus väga noorelt Otto Christian Engelbrecht von Stackelbergiga, kes oli varasemalt olnud keiser Peeter III teenistuses. Otto Christianile oli esimene abielu jäänud lastetuks, eine abielu Anna Gerdrutaga sai aga õnnistatud 16 järeltulijaga.
Millal tekkis mõte ehitada uus barokkstiilis härrastemaja senisest mõisakeskusest veidi lõunapoole, ei ole täpselt teada. Kuid mõned aastad varem kutsus Vääna parunessi noorem õde Katharina Elisabeth Roosna-Allikule uut härrastemaja ehitama kubermangu arhitekt Johann Schultzi, kes on ühtlasi ka Toompea lossi looja .Võib-olla vastavad mingil määral tõele ka tolleaegsed kuulujutud, et Anna Gerdruta soovis õde üle trumbata. Baltisaksa joonistaja ja skulptor Wilhelm Siegfried Stavenhagen( 1814–1891) on kirjutanud sellest nii: “Et käia võõras mullas puhkava kalli venna Peteri haual ja ühtlasi innustatuna samasugusest kunstihuvist, reisis õde, paruness Stackelberg koos oma mehega Itaaliasse, kus nad ühe arhitekti ja skulptoriga kaupa tegid ja ta kaasa võtsid, et siin oma mõisa enda maitse järgi kaunistada lasta. Varsti pärast härraste tagasitulekut hakatigi 1784. aastal rajama uut elumaja.“
Laste haridus oli tähtis
Tänapäeval on Stackelbergide perekonna esindaja öelnud, et sellest Revali väravatest kõigest 25 kilomeetri kaugusel asuvast lossist sai omal ajal elegantne salong kogu Eestimaa tarvis, keskpunkt kunsti ja kultuuri jaoks.
Kahjuks parun Stackelbergile ei olnud lossi lõplikku valmimist näha antud. Anna Gerdruta jäi leseks 1792.aastal, kui mõisahoone ehitus oli veel pooleli. Sel hetkel olid peaaegu kõik tema lapsed veel alaealised. Vastupidiselt tolle aja tavadele lasi ta ennast ise nende eestkostjaks määrata.
Anna Gerdruta von Stackelberg oli ühtviisi nii haritud kui ka energiline daam. Edasiviivate pedagoogiliste ideede mõjust, näiteks Jean-Jaques Rousseau kasvatusteooriast kannustatuna võimaldas ta kõikidel oma lastel saada haridus just igaühele eraldi välja töötatud õppekava alusel. Näiteks noorima poja Otto Magnuse joonistushuvi arendamiseks kutsus ema talle õpetajaks Paridon Jacob Neusi, kes on ka Vääna mõisa läänepoolse rotundi laemaalingu autor.
Lapsed olid ema pühendumise eest väga tänulikud ja peale Anna Gerdruta surma 1820. aastal lasi Otto Magnus ehitada Keila kiriku kalmistule kreekapärase templi stiilis perekonnakabeli.
Loodetavasti juba sel sügisel on kõigil meil võimalus imetleda ja vaimustuda selle üle, millised omaaegsed kunstilised nägemused ilmnesid Anna Gerdruta von Stackelbergi mõtetes ja meeltes.
